Küsimuste vastused
ja tõele saaks lähedale ainult arutledes) ja selle järgi ta nagu olekski surnud.
Tõeline filosoof ihkab teada saada tõde, kuid olles koos kehaga on see
võimatu, sest keha segab oma ihadega mõttetööd ja kuigi filosoof proovib keha
ja hinge võimalikult eraldada, saab see täielikult teoks ikkagi peale surma ja
siis saab hing teada tõe. Kui inimene ärritub lähenevast surmast, siis ta polegi
tarkusearmastaja vaid on mingi kehaarmastaja. Seega tõeline filosoof(nagu
Sokrates) ei tunne surma ees hirmu, vaid võtab selle rõõmuga vastu, sest selle
läbi saab ta teada tõe/tarkused.
Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks
selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas on
võimalik õendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos
kehaga (70ab)
annaabi.ee 
