aastal võttis rootsi keemik Jöns Jakob Berzelius kasutusele termini katalüsaator. Nimelt uuris ta keemilisi aineid ning ka katalüütilisi protsesse ja aineid, mis osalesid katalüüsis muutumatul kujul ta nimetas need ained katalüsaatoriteks. 1895. aastal õnnestus Wilhelm Ostwaldil defineerida ka tänapäeval kasututav katalüsaatorite mõiste. Oma töö eest katalüüsi, keemilise tasakaalu ja reaktsioonikineetika vallas pälvis ta aastal 1909 Nobeli keemiaauhinna Enamasti peetakse katalüsaatori all silmas reaktsiooni kiirendavat ainet, kuid leidub ka katalüsaatoreid, mille toime on vastupidine reaktsiooni aeglustav. Neid nimetatakse inhibiitoriteks. Katalüsaator on homogeenne, kui ta on lähteainetega samas faasis (näiteks Br- vees), ja heterogeenne, kui on nendest erinevas faasis (näiteks metalne Pt) Katalüsaatorimürgid Aktiivsuse kaotanud katalüsaatoreid nimetatakse mürgitunud katalüsaatoriteks
Marie Curie 7.november 1867 4. Juuli 1934 Marie Curie · Oli poola füüsik · 1898. aastal avastas radioaktiivse elemendi polooniumi ja raadiumi · 1903. aastal sai selle eest Nobeli füüsikaauhinna · Puhta raadiumi eraldamise eest sai Marie Curie 1911.aastal Nobeli keemiaauhinna Elulugu · Maria Salomea Sklodowska sündis Varssavis. · Isa oli Varssavis matemaatika- ja füüsikaõpetaja. · Ema pidas tütarlaste erakooli. · Marie lõpetas 1883. aastal gümnaasiumi kuldmedaliga. · 1883189. aastatel töötas Marie pedagoogina. Õpingud Pariisis · Marie õppis Pariisis · 1896. Aastal tegi ta Sorbonne'is keemiat ja eksamid matemaatikas ja füüsikat. füüsikas ning sai õigused
Ftaalaate kasutatakse peamiselt plastiku pehmendajatena (plastifi- kaatorina) On tuntud kui hormonaalsüsteemi talitust kahjustavad ained. Kahtlustatakse ka, et nad on vähkkasvajat tekitavad.Ftalaadid võivad põhjustada sünnidefekte ning tekitada allergilisi haigusi. 9. Hermann Staudinger (23. märts 1881 8.september 1965) oli saksa keemik. Ta pani aluse kõrgmolekulaarsete ühendite keemiale. Tema loodud on ka makromolekuli mõiste.Aastal 1953 sai ta Nobeli keemiaauhinna. Wallace Hume Carothers (1896-1937) USA keemik. Leiutas nailoni ja polüestri kiud. II Polüalkeenid 1. Tekkereaktsiooni tüüp radikaaliline või iooniline polümerisatsioon 2. Kõige enam on levinud asendatud polüeteenid, mille monomeerideks on eteeni asendusderivaadid. 3. Tähtsamad esindajad : polüeteen, polüpropeen, polüvinüülkloriid, polüstürool,
Füüsikaosakonna juhatamise võttis Marie Curie enda kanda . Esimese maailmasõja ajal organiseeris ta Punase Risti röntgeniteenistust. Nobeli auhinnad · Koos Pierre Curie ja Henri Becquereliga sai ta 1903. aastal Nobeli füüsikaauhinna "tunnustuseks erakordsete teenete eest oma ühiste uuringute eest professor Henri Becquereli poolt avastatud radiatsiooninähtuste alal". · Kaheksa aastat hiljem 1911.aastal, sai ta Nobeli keemiaauhinna "tunnustuseks oma teenete eest keemia arendamisel elementide raadiumi ja polooniumi avastamise, raadiumi eraldamise ning nende märkimisväärsete elementide loomuse ja ühendite uurimise näol". Marie Curie oli esimene inimene, kes sai kaks Nobeli auhinda. Ta on üks kahest inimesest, kes sai Nobeli auhinna kahel alal (teine oli Linus Pauling ). Marie Curie Õpetamine kõrgkoolis Alates 1902
1896. aastal tegi ta veel riikliku eksami matemaatikas ja füüsikas, mis andis talle õiguse õpetajana töötada. 1.3 Perekond Sorbonne'i ülikoolis tutvus Marie õppejõu Pierre Curiega, kellega nad abiellusid 25. juulil 1985 aastal. Nad hakkasid koos tegelema radioaktiivsete ainete uurimisega ning jõudsid sellega väga kaugele. 1897. aastal sündis tütar Iréne, kes 1935. aastal koos oma abikaasa Frédéric Joliot-Curie'ga sai Nobeli keemiaauhinna. 1904 sündis tütar Ève, kellest sai kirjanik. Abikaasa Pierre suri 19. aprillil 1906 liiklusõnnetuses, kus ta jäi rasket koormat vedava hobuserakendi alla. Pärast abikaasa surma oli Marie Curie'l armulugu füüsik Paul Langeviniga, kes oli abielus. Suhe põhjustas suure skandaali ning Mariet süüdistati abielu lõhkumises. 1.4 Elu lõpp 1933. aastal haigestus Marie aneemiasse. Ta luud olid aastate jooksul saadud ohtrast kiirgusest kahjustatud. Teda põetas tütar Éve
PTFE-l on head dielektrilised omadused. KASUTAMINE: tihendid, hermeetikud, traadi- ja kaabliisolatsioon (kõrgsagedus), keemiaaparatuuri vooderdus ja toidunõude pinnakatted. OHUD: kõrgel temperatuuril selle aurud on väga kahjulikud nii immuunsüsteemile kui ka viljastumisele. 15. Hermann Staudinger - (23. märts 1881 8. september 1965) oli saksa keemik. Ta pani aluse kõrgmolekulaarsete ühendite keemiale. Tema loodud on ka makromolekuli mõiste. Aastal 1953. sai ta Nobeli keemiaauhinna. Karl Ziegler - (26. November 1898 - 11. August 1973) oli keemiaprofessor ja aastatel 1943- 1969 Saksamaa suurima tööstuskeemia uurimasutuse direktor. Ziegel avastas, et alumiiniumi ühendid, nt trietüülalumiinium, polümeerivad eteeni. Giulio Natta - (26. veebruar 1903 2. mai 1979) oli mitme Itaalia ülikooli professor, Milano Tehnikaülikooli tööstuskeemia osakonna juhataja ja polümeeritööstuse konsultant. Kui Montecatini firma ostis 1953
See ei takistanud tal aga avastada kahte uut keemilist elementi, algul küll kloriididena poloodiium (tuletatud M. Curie kodumaa Poola nimest) ja raadium (suur radioaktiivsus). Varsti avastas Marie Curie ka tooriumi radioaktiivsuse. Koos Pierre Curie ja Henri Becquereliga sai ta 1903 Nobeli füüsikaauhinna "tunnustuseks erakordsete teenete eest oma ühiste uuringute eest professor Henri Becquereli poolt avastatud radiatsiooninähtuste alal". Kaheksa aastat hiljem, 1911, sai ta Nobeli keemiaauhinna "tunnustuseks oma teenete eest keemia arendamisel elementide raadiumi ja polooniumi avastamise, raadiumi eraldamise ning nende märkimisväärsete elementide loomuse ja ühendite uurimise näol". Ebahariliku sammuna jättis Curie meelega raadiumi eraldamise protseduurile patendi võtmata, võimaldades teadlastel takistamatult uraani uurida. Marie Curie oli esimene inimene, kes sai kaks Nobeli auhinda. Ta on üks kahest inimesest, kes sai Nobeli auhinna kahel alal (teine oli Linus Pauling).
kristalliseerimine 1935. aastal. W. Stanley oli biokeemia ja viroloogia professor. Tema uuringud viiruse kohta, mis põhjustab tubakal leiduva mosaiikhaiguse, viisid ta nukleoproteiini isoleerimiseni, mis omakorda aitas tuvastada mosaiikviiruse olemasolu. Kuna tema saavutus, mis oli esimene veenev tõend, et mõned viirused on molekulid, pööras teadusmaailma tähelepanu mõistatuslikele viirustele, sai doktor Stanley 1946. aastal Nobeli keemiaauhinna. (Stanley, Valens 1967: 7) Praeguseks on teada üle 640 putukaviiruse liigi, mis tekitavad üle 20 erineva putukate viirushaiguse. Taimedel pole leitud spetsiifilisi haigusgeene, väga intensiivne viiruse paljunemine ja viirusvalkude tootmine mõjutavad taimedes fotosünteesi, hingamist, toitainete kättesaadavust ja kasvu hormonaalset regulatsiooni. Tänaseks on teada üle 1000 erineva taimeviiruse. Inimestel on leitud: üle 70 erineva pappilloomiviiruse alltüübi, rohkem kui 200
hiljem avastas ta, et kristallid kiirgavad ka ise. Seda nähtust hakatigi kutsuma radioaktiivsuseks. Pierre Curie (15. mai 1859 19. aprill 1906) oli prantsuse füüsik, Nobeli füüsikaauhinna laureaat 1903. Ta avastas koos abikaasa Marie Curie'ga raadiumi ja polooniumi. Pärast Pierre Curie surma jätkas Marie Curie nende ühistööd, millel oli põhjapanev tähtsus aatomifüüsika kujunemises. Puhta raadiumi eraldamise eest sai Marie Curie 1911 Nobeli keemiaauhinna. Nad töötasid koos väga viletsas laboratooriumis. Nad uurisid radioaktiivseid materjale, eriti uraanipigimaaki, mis oli kummalisel kombel radioaktiivsem kui sellest saadud uraan. Hiljemalt 1898. aastaks tulid nad järeldusele, et uraanipigimaak sisaldab vähesel määral mingit tundmatut radioaktiivset komponenti, mis on uraanist palju radioaktiivsem. 26. detsembril 1898 teatas Marie Curie selle uue aine olemasolust. Mitu aastat lakkamatult töötades rafineerisid nad mitu tonni
40. DNA kloneerimise etapid. Kloonimise puhul võib eristada kaht meetodit: 1. Rakuvaba DNA kloonimine ehk in vitro DNA kloonimine ehk PCR. Polümeraasi ahelreaktsioon ehk PCR on meetod DNA või RNA järjestuse kordistamiseks. PCR- meetod võimaldab väga väikesest DNA lõigust luua miljoneid koopiaid. PCR metoodika töötas 1983. aastal välja Kary Mullis, kes 1993. aastal sai koos Michael Smithiga selle eest Nobeli keemiaauhinna. 2. Rakuline DNA kloonimine ehk in vivo (protsess toimub elavas rakus või organismis) kloonimine. Meetod põhineb spetsiifilise DNA fragmendi viimisel in vitro sellisesse DNA järjestusse, mis on võimeline iseseisvalt replitseeruma. Selline replikon viiakse sobivasse peremeesrakku ja paljundatakse seal. Varasemal ajal mõeldi kloonimise all just seda meetodit. Rakuline kloonimine koosneb neljast põhietapist: 1. Rekombinantsete DNA molekulide konstrueerimine in vitro
annaabi.ee 
