1919. a: omavalitsuste ajutise järelevalve seadus järelevalve teostamisel juhinduti kohtuliku kontrolli printsiibist: järelevalveinstantsid pidid KOV-de õigusvastaste aktide tühistamiseks pöörduma halduskohtusse. 1934. a: mindi üle veto- e. keeluprintsiibi rakendamisele: riiklikku järelevalvet teostav organ võis oma keelava aktiga teatud tähtaja jooksul tõkestada KOV akti formaalset jõustumist. Kui ta seda õigeaegselt ei kasutanud, jõustus KOV akt. KOV võis keeluakti peale kaevata halduskohtusse. Veto-e. keeluprintsiip sisaldus ka 1937.-38. a valla-, linna- ja maakonnaseadustes. Faktilise tegevuse kontrollimiseks võisid järelevalveorganid teostada revideerimisi, paiklikke ülevaatusi, nõuda mitmesuguseid aruandeid jne. Riiklikul järelevalvel oli ka poliitiline ning majanduspoliitiline aspekt, mille suhtes KOV-l kaitsemehhanism puudus. Tervikuna oli riiklik järelevalve KOV-de tegevuse üle 1930-ndate teisel poolel liigselt valitsusekeskne,
seaduslikkuse üle siseministri võimkonda. Järelevalve teostamisel juhinduti kohtuliku kontrolli printsiibist: järelevalveinstantsid pidid KOV-de õigusvastaste aktide tühistamiseks pöörduma halduskohtusse. 1934. a: mindi üle veto- e. keeluprintsiibi rakendamisele: riiklikku järelevalvet teostav organ võis oma keelava aktiga teatud tähtaja jooksul tõkestada KOV akti formaalset jõustumist. Kui ta seda õigeaegselt ei kasutanud, jõustus KOV akt. KOV võis keeluakti peale kaevata halduskohtusse. Veto-e. keeluprintsiip sisaldus ka 1937.-38. a valla-, linna- ja maakonnaseadustes. Faktilise tegevuse kontrollimiseks võisid järelevalveorganid teostada revideerimisi, paiklikke ülevaatusi, nõuda mitmesuguseid aruandeid jne. Riiklikul järelevalvel oli ka poliitiline ning majanduspoliitiline aspekt, mille suhtes KOV-l kaitsemehhanism puudus. Tervikuna