Keelpillid Narva Vannalinna Riigikool Õpetaja:Riina Vohta Autorid:Moissejeva Darja Gorpintsenko Elizaveta 7a klass 2009-2010 Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv pillikeel. Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse · poognaga ehk vibuga: poogenpillid ehk poogenkeelpillid (näiteks viiul, tsello, gudokk) · sõrmedega: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks balalaika, harf, kannel, lauto, tsitter) · lipitsaga või plektroniga või muu vahendiga: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks bandzo, mandoliin, tsembalo) · haamrikestega või haamritega: nö "löökeelpillid" (näiteks klaver, simbel) · klaviatuuri abi...
Kirikulaule lauldi oreli saatel ja laulud olid tugevalt mõjutatud jumalausu poolt. Orel tekitab heli õhuvoolu juhtimisega läbi erinevate vilede. Orelil võib olla kuni viis klaviatuuri. Suurte orelite kõrval olid ka väiksemad, teisaldatavad ehk positiivorelid ja kaasaskantavad, ka ühe käega mängitavad portatiivorelid. Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga (Bütsantsist, Põhja- Aafrikast ja Hispaaniast). Keelpillidest olid kasutusel: fiidel(lamedapõhjaline, viiuli ja vioola eelkäija), rebekk(algeline, pooliku pirni kujuline ja nõrga ,,karuse" kõlaga lamedapõhjaline viiul), harf(keskaja iseloomulikem näppepill, mis jõudis mandrile Euroopasse Iirimaalt ja Briti saarelt umbes 8.sajandil), lauto, psalteerium(klavessiini eelkäija), rataslüüra(hilisest keskajast kaasaskantav pill, millega mängiti ilmalikku muusikat), simbel. Puhkpillidest
Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopassejõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki (''rebec'', Pärsias rabab või rebab). Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi. Keskaegsetest erinevatest keelpillidest kujunesid renessanssi ajal tänapäevaste keelpillide lähemateks esivanemateks viola da gamba, mida mängiti põlvedel või põlvede vahel hoides ning viola da braccio, mida mängides õlale või rinnale toetati. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia
Katsetati uusi kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mazoor ja minoor. Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul, tsello ja kontrabass. Eriti tuntud oli viiulimeistrite poolest Cremona Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stradivari nime kandvad pillid. Renessansiajastul tekkisid ka esimesed suurvormid - jumalateenistuseks loodud muusikat hakati esitama kontsertmuusikana. Nii tekkisid esimesed mitmeosalised muusikateosed - missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. a. pole säilinud
Taaspöördumist vana- kreeka kultuuri ideaalide juurde. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Toimus ilmalikustumine kirjandus, kunst, muusika. Kõik uus avaldus ilmalikes zanrites. Juurdus mõiste humanism see on väärtusinnangute lähtumine inimesest. 16 saj hakkasid vokaal ja instrumentaal muusika üksteisest eralduma. Hakati pillidele ja laulmiseks erldi muusikat kirjutama. Uudsetest pillidest võeti kasutusele klavessiin ja klavikord, keelpillidest viola fa gamba(põlvede vahel mängitatav viola) tsello eelkäija, puhkpillidest pommer, krumhorn, tsink. Nooditrükitehnika leiutas Venetsia trükkal Ottavio Petrucci 1501a. See oli aluseks korralikule kooliõpetusele, tekkis korralik muusikatund. Ilmaliku vokaalmuusika uued vokaalzanrid 1) motett a capella, mitmehäälne, algselt vaimulik teos. A capella- ilma pilli saateta vokaalmuusika. 2) madrigal- kahe või kolme häälne karjase või armastuslaul
Kontsert oli korraldatud seoses sellega, et 2011 aastal on Tallinn Euroopa kultuuripealinn ja seetõttu olid õhtujuhid shihtasutuse Tallinn 2011 juhid Mikko Fritze ja Jaanus Rohumaa. Esitusel olid kokku kolm lugu. Estonia kontserdisaal oli suur ja ilus nagu ikka. Meelde jäid pilkupüüdev lagi ja võimsad kristalsed laelambid. Orkestris olid esindatud puupuhkpillidest flöödid, oboed, klarnetid, fagotid, vaskpuhkpillidest metsasarved, trompetid, tromboonid, tuuba,keelpillidest viiulid, vioolad, tsellod, kontrabassid ning timpanid, klaver jne. Tavalisesest sümfooniaorkestri paigutusest erines ehk ainult see, et klaver oli kõige ees keskel, sest esimene teose soolopill oli klaver. Esimesena esitati Rahmaninov Klaverikontsertit nr. 3. Solist klaveril oli Mihkel Poll. Teos meeleolud olid vahelduvad, kuid üldmeeleolu oli siiski pigem kurb. Algas suhteliselt rahulikult, oli mõtlik ja pigem nukker ja sünge. Kuid oli ka lootusrikkamaid emotsioone
17. saj ooperikeskus veneetsia. Avati ooperiteater teatro san casiano. Tekkis ka napoli koolkond. Ideaaliks oli kõrge laulukultuur ehk nn bel canto.kaunis laul. Kaunis ja nüansirikas. Arenes virtuoosikultus. Meespeaosad kirj kastraatlauljatele. Kastraadid pärit hispaaniast. Napoli koolkonnas jäi tagaplaanile draama, lavategevus napp. Seda kaalustasid dekoratsioonid ja kostüümid. Tõsine ooper- opera seria. Naljakas ooper- opera buffa. INSTRUMENTAALMUUSIKA Keelpillidest viola da gamba. Basspill. Meloodiapill oli oboe. Bassipill ol fagott. Ka plokkfööt. Klahvpillidest oli klavessiin-erinevata võimalustega soolopill aga ka harmooniapill. Hilisbarokk-itaalia orkester. Kaks võrdse täht viiulirühma
-146.a. Eks 4. Rooma võimu ajajärk 395 pKs Antiik Kreekas oli muusika seotud poeesiga, sõnaga. Sõnade pikkusest tulenes muusika rütm.Eriline roll omistati noorsoo kõlbelisel ja esteetilisel kasvatusel. Muusikud olid erilisel kaitse all, isegi arvati, et nad on jumalate asendajad maapeal. Kolm tähtsamat joont: a) sünkonoristlikust, muusika oli soetud teiste kunstidega- poeesidega, tantsuga, vehklemisega, luuletuste lugemisega jne. b) ühe häälne c)usurituaalidega oli seotud Keelpillidest kasutati lüürat,kitaarat Puhkpillidest aulost(pidudes,sõdades) Kahel esimesel perioodil kanti ette auloodiat ja kitoroodi, tipp näitajaks oli dragöödia Õitse aeg oli klassikalisel ajal, tekkis pidustuste ja juma lõbustuse auks.Pidustusi korraldati rongkäikude korras, kus liiguti kitse või lamba nahad seljas ja soku sarved peas. Sell aeg tähendas Dragöödia soku laulu Rongkäik peatus rahvarohkes kohas, eraldus eeslaulja ehk karoflee, kes hakkas
Renessansiajastul hakati jumalateenistuseks loodud muusikat esitama kontsertmuusikana. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper „Daphne“ etendus 1598. aastal. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu- ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul, tšello ja kontrabass. Tantsumuusikas olid populaarsemateks tantsudeks aeglane ning väga pidulik pavaan, kiire hüppetants galliard ning lõbus seltskonnatants braanl.
suurem ansambel. Sonaadi ja kontserdi kõrval oli kolmas olulisem vorm süit. See on eri karakteriter tantsude, aga ka lihtsalt instrumentaalpalade tsükkel. Saksamaal kujunes süiditsüklike ka kindlam raam neljast erineva karakteri ja päritoluge õukonnatansust: allemande-rahulik saksa sammutants, courante- kiire prantsuse hüppetants, sarabande-pidulik hispaania tants, gigue-soti hüppetants. Soolipilli ja ansamblipillina kerkis esile viiul. Teistest poognaga mängitavates keelpillidest on väga iseloomul viola da gamba. Puhkpillidest oli kammer- ja orkestrimuusikas meloodiapillina kasutusel oboe. Bassipillina oli kasutusel fagott ja kammermuusikas oli meloodiapillina armastatud ka plokkflööt. Klahpillidest oli kammermuusikas suur roll klavessiinil kui ka positiivorelil ja kalvikord. 17.saj teisel poole ja 18.saj algul hoogustus orelite ehitamine. Itaalia küpses barokkmuusikas oli
ebareeglipärast. Sellel ajastul eksisteerivad koos nii vana kui ka uus muusika. Kunstiteoste sisuks eelistati valida igapäevast elu või antiiklegende. Stiil ülistas kaunidust, toresust, kangelaslikkust ja liikumist. See oli suurte kontrastide aeg. Itaalia TUNTUMAD heliloojad: Claudio Monteverdi (1567- 1643), Areangelo Corelli (1653-1713), Antonio Vivaldi (1678-1741). Barokkooperile pani aluse Claudio Monteverdi. Ooperite ülesehitus oli lihtne ja tegevusi vähe. Saateorkester koosnes keelpillidest ja klavessiinist. Sisu tavaliselt eluline, ajalooline või koomiline. Uueks zanriks saab tantsusüit ja võitis populaarsust kogu Euroopas. See koosnes paljude rahvaste erinevatest tantsudest. 4 tantsu muutuvad kohustuslikuks. Need tantsud on: 1 ALLEMANDE - 2 osaline saksa tants rahulikus tempos. 2 - COURANTE - 3 osaline prantsuse tants, elavas tempos. 3. SARABANDA - Hispaania, 3 osaline tants, mis on suursugune ja aeglane. 4. GIGNE - 3 osaline inglise tants, kiires tempos. Alates 19
Pikka aega oli selle vormiks orgaanium(Gregooriuse laul, millele lisati algul üks- hiljem mitu häält). Orgaanium seostub jumala ema katedraaliga. Selle perioodi tuntumad heliloojad kirjutasid 3-4 häälseid orgaaniume. Järgmine zanr kujunes välja 13. sajandil ja see oli motett. Sellel oli mitu häält, mitme erineva tekstiga. See oli mitu aastat populaarseim seltskonna laul. Esimesed pillid keskajal olid kirikuorelid(9.-10.sajand). Esialgu mängisid pillid sama meloodiat mis lauldi. Keelpillidest oli fiidel( viiuli eeskäia) ja rebekki(tsello).Veel olid olemas harf, lauto ja rataslüüra. Puhkpillidest olid vanimad torupill, salmei. Keskaegse muusika kohta on teada vähe, sest algselt ei pandud seda kirja. Rohkem on teada kirikumuusika kohta. Liturgiline laul oli ühe häälne ladinakeelne, sellel puudub regulaarne taktimõõt ja muusikaline rütm. Missa kujunes välja igapäevasest jumalateenistusest ja seal esitatud lauludest. 9. sajandil kujunes noodikiri,
Sumerite kultuur on üks iidsemaid. Neil oli oma keel, kiilkiri, templi- ja paleemuusika. Väljakaevamistelt on leitud umbes 4500 aastat vana sumeri lüüra, mis on valmistatud sõnnikoljust. Sarvede vahele tõmmati sillus ja keeled. Selline pillikuju jäi püsima pikaks ajaks. Kuninglik pill lüüra oli mitte ainult muusikariist, vaid ka püha ese, mida kanti pidulikel rongkäikudel. Pillidest olid kasutusel veel löökpillid: täristid, lõgistid, kellukesed, trumm. Keelpillidest:harf, lauto. Puhkpillidest: flööt ja salmei. Egiptus. Egiptus asub Aafrika mandri kirdeosas. Maailma pikima jõe Niiluse kaldaile tekkis juba rohkem kui 5000 aastat tagasi võimas riik, mida valitses piiramatu võimuga vaarao. Vana-Egiptuse muusika oli kooskõlas suurejooneliste losside, templite ja püramiididega. Noored neiud tantsisid templites flöödi- ja harfimuusika saatel. Nende käte
Saksamaal ja Austrias nimetati neid minnesingeriteks. Rüütlilaulikud olid enamasti kõrgemast seisusest, nende hulgas oli kuningaid, hertsogeid, krahve ja kõrgvaimulikke. Laulikute hulgas oli ka naisi. Pillid keskajal. Väga oluline osa tänapäeva pillidest on idamaist päritolu. Üks traditsiooniline pillimuusika liik on alati olnud tantsumuusika, ent seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida. OREL – esimesed teated 9. ja 10. sajandist Keelpillidest – FIIDEL, REBEKK, HARF, LAUTORATASLÜÜRA. 1 Puhkpillid – TORUPILL, FLÖÖDID, Šalmei. Löökpillid- TRUMMID, TALDRIKUD, KELLAD, KASTANJETID, KÄRISTID jm. Keskaja inimese mõttemaailm. Pahed. Keskaja inimest kummitas patt, 12. sajandil oli neid seitse- uhkus, ihnus, liigsöömine, lihahimu, viha, kadedus, laiskus. Mälu. Paljud keskaja inimesed olid kirjaoskamatud
2 Kõige nooremaks pillirühmaks peetakse kordofone ehk keelpille. Ometi algas nende areng juba iidsetel aegadel, siis, kui inimene hakkas tähele panema pinguldatud kõõluse helilisi omadusi. Kõige algelisem keelpill oli vahest nöör või väät, mille üht otsa hoiti hammaste vahel ja teist pingutati käega. Järgmine etapp on juba vibupingutus, mida tunnevad paljud eksootilised ja ka Euroopa rahvad. Edasi tulid mitmesugused arenenumad vormid. Enam arenenud keelpillidest väärib esmajoones nimetamist kannel. Eesti rahvatraditsioonis anti sellele kõlarikkale pillile õigusega aukoht. Üks vana rahvalaul ("Kannel") ja samuti muinasjutt kõnelevad, et kandlepuu olevat kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest. Seepärast kõlab kannel nukralt. Setu pruugis nimetati kannelt koguni jumala enda loodud pilliks. Seetõttu võis seda mängida isegi surnuvalvamise juures ja paastuajal, kui kõik muu pillimäng, laulmine ja lõbutsemine oli keelatud
Enamik Euroopas kasutatavaist pillidest on idamaise päritoluga ning tulnud siia kas Bütsantsist või toodud araablaste poolt läbi Põhja-Aafrika ja Hispaania. Puhkpillidest kasutati erinevaid (plokk)flööte Väga levinud oli topelthuulikuga salmei (sellest arenes pommer ja hiljem oboe). Eelkõige õukondlike rituaalide juurde kuulusid trompeti ja trombooni eelkäijad Mängiti krummhorn`i (tõlkes ,,kõver sarv"), mille puhumine nõuab parajalt füüsilist jõudu Keelpillidest kasutati palju näppekeelpille, juurde tulid ka poogenkeelpillid. Näppepillidest oli kõige levinum harf, mis tuli mandrile Briti saartelt. Fiidel`ist (lamedapõhjalise kõlakastiga poogenpill) arenes renessansiaegne vioola ja 16.saj lõpul viiul. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot , mis sai hiljem, 16. ja 17. saj. üheks Euroopa levinumaks pilliks. Kandle-sarnaselt kolme- või nelinurkselt kõlakastile pingutatud keeltega
Enamik Euroopas kasutatavaist pillidest on idamaise päritoluga ning tulnud siia kas Bütsantsist või toodud araablaste poolt läbi Põhja-Aafrika ja Hispaania. Puhkpillidest kasutati erinevaid (plokk)flööte Väga levinud oli topelthuulikuga šalmei (sellest arenes pommer ja hiljem oboe). Eelkõige õukondlike rituaalide juurde kuulusid trompeti ja trombooni eelkäijad Mängiti krummhorn`i (tõlkes „kõver sarv“), mille puhumine nõuab parajalt füüsilist jõudu Keelpillidest kasutati palju näppekeelpille, juurde tulid ka poogenkeelpillid. Näppepillidest oli kõige levinum harf, mis tuli mandrile Briti saartelt. Fiidel`ist (lamedapõhjalise kõlakastiga poogenpill) arenes renessansiaegne vioola ja 16.saj lõpul viiul. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot , mis sai hiljem, 16. ja 17. saj. üheks Euroopa levinumaks pilliks. Kandle-sarnaselt kolme- või nelinurkselt kõlakastile pingutatud keeltega psalteerium`i
väga palju laule, muusika võttis enne teda ilmunud nootidest. 16. sajandi lõpuks polnud enam haruldane, et kasutati orelit, aga teda ei tohtinud kasutada üksi. Orel oli koraalilaulude saateks. Lutherlikud koraaliraamatud ilmusid 1524. aastal. Neid laule, mida ta ise on teinud, on ka tänapäeval tuntud nt ,,Ma tulen taevast ülevalt" ning ,,Üks kindel linn ja varjupaik". Pillimuusika renessanssis Väga palju näiteid on säilinud tänapäevani (lautole ja klavessiinile). Keelpillidest olid kasutusel kõik viola tüübid, harf. Klahvpillidest kasutati klavessiini, klavekordi ja orelit. Puhkpillidest flöödid, pommer (tänapäeva oboe), dulcian (tänapäeva fagott). Arenes ansamblimuusika (16. sajandi lõpp), mida kirjutati tantsude näol. Tantsud: galliard, paviaan, saltarello ja Branl. Kuulsamad heliloojad: Sakslane Susato (16. saj.) ja prantslane Frank.
kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mazoor ja minoor. Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu- ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul, tsello ja kontrabass. Viiulimeistrite poolest oli eriti tuntud Cremona Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stradivari nime kandvad pillid. Kasutatud materjal: · www.wikipedia.org · www.miksike.ee · Töövihik
Halle. Laulikud võisid olla erinevatest seisustest, töötada õukonna teenistuses või rännata ringi. Alates 13. sajandist koondusid rändlaulikud tsunftidesse ning said linnamuusikutena tööd ja leiba linnakapellides. Pillid ja pillimuusika keskajal Umbes 9. sajandil hakkas pillide kasutamine domineerima ka kirikumuusikas. Levinum pill oli siin orel, samuti portatiiv- see on ühe käega mängitav ja kaasaskantav orel. Keelpillidest kasutati fiidelit ja rebekki. Fiidelist areneb hiljem välja viiul. Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf ja lauto. See oli 16. 17. sajandil levinumaid pille. Pillid mängisid ka tantsumuusikat, üks varasem tantsuvorm oli estampii. 10. sajandist on pärit esimesed näited mitmeehäälsest kirikulaulust. Esimest mitmehäälset kirikulaulu nimetati organumiks (saatehäälte kaasalaulmine gregoriuse koraalile). Kõige tuntumad organumite kirjutajad on Leonius ja Perotinus. Leoniuse
Organum – esimene mitmehäälne žanr Motett – 13.saj levinud omapärane žanr, kus lisaks mitmehäälsusele on korraga mitu teksti erinevas keeles • Keskaegne ilmalik laul Ilmalik muusika esines keskajal peamiselt rahvalauluna ning jäi palju kauemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid. 12.-13. saj olid väga levinud ka rüütel-laulikud. • Keskaegsed pillid Keelpillidest olid kasutusel fiidel, rebekk, harf, lauto, psalteerium, rataslüüra, simbel. Puhkpillidest mängiti erinevaid flööte, šalmeid, trompeti eelkäijaid, krummhorni. Löökpillidest mängiti raamtrummi ja tamburiini. • Renessanssajastu üldiseloomustus ja muusikaelu Hakkas levima humanism (lähtuti inimesest). Ideaaliks sai see, mis on ilus, mitte see, mis on õige. Ilmalik maailm muutus vähemalt sama oluliseks kui vaimulik. Sarnastuste tõttu antiikaja
KIRIK, USK KATOLIKU KIRIK ÕIGEUSUKIRIK Kiriku kõrgeim juht on Paavst Kiriku kõrgeim juht on Patriaaht Tähtsaim võimu piirkond oli ROOMA Tähtsaim võimu piirkond BÜTSANTS PILLID Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti laulu saateks, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit ei olnud. Kirikus olid pillid keelatud kui paganluse sümbolid. Kasutati ainult orelit. Keelpillidest olid kasutusel fiidel, rebekk, harf, lauto, psalteerium, rataslüüra, simbel. Puhkpillidest mängiti erinevaid flööte, trompeti eelkäijaid, krummhorni. Löökpillidest mängiti raamtrummi ja tamburiini. KESKAJA MUUSIKA Keskaja muusika jaguneb kolmeks: 1. Varakristlik muusika 2. Renessanssmuusika 3. Gooti ajastu muusika Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika.
1. VIIUL 1.1 Viiuli ajalugu Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiuli sarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki. Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi. Keskaegsetest erinevatest keelpillidest kujunesid renessanssi ajal tänapäevaste keelpillide lähemateks esivanemateks viola da gamba, mida mängiti põlvedel või põlvede vahel hoides ning viola da braccio, mida mängides õlale või rinnale toetati. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid,
Sotimaa ja Põhja-Iirimaa, mille pealinnaks on London. Kogu piirkonna ajalugu ja kultuur on paljuski sarnane. Rahvalaulude hulgas on oluline osa ballaadidel, mis räägivad kangelaste vapratest võitlustest ja ajaloosündmustest. Väga populaarsed on ka looduslüürika ja armastuslaulud. Palju on mereteemalisi laule. Levinumad rahvatantsud olid jig, reel ja hornpipe. Üks armastatuimaid rahvapille on torupill, mida on mitut liiki. Keelpillidest on populaarsemad näppepillid lauto ja keldi herf ning poognaga mängitav viiulilaadne fiidel. Inglise tuntud heliloojad on Henry Purcell (1659-1695), Georg Friedrich Händel (1685-1759), Benjamin Britten (1913-1976), Andrew Lloyd Webber. Inglismaa tuntumad ansamblid ,,The Beatles", The Rolling Stones, Led Zeppelin, Queen jne. Maailmakuulsad solistid- Sting, Elton John, Freddie Mercury.
Tõelise täiuslikkuse saavutas viiul aga Cremona koolkonnas: · Amati · Stradivari · Guarneri Mainida võiks veel Tirooli meistrit Jakob Steinerit ja sakslast Matthias Klotz`i. Uus, emotsionaalse ja jõulise kõlaga pill tõstis nii soolo- kui orkestrimuusikas keelpillid juhtivale kohale, paljud tollel ajal ooperiteatritesse, samuti suuremate kirikute tekkinud orkestrid koosnesidki põhiliselt keelpillidest. Puhkpillid tolle aja kirjutamisprintsiipide kohaselt dubleerisid keelpille, andes orkestrikõlale reljeefsust. Siiski oli ka, eriti linnade teenistuses, puhkpillidest koosnevaid orkestreid, nende kanda oli eelkõige tseremoniaalmuusika. Erakordsetel juhtudel võidi kokku kutsuda vägagi suuri koosseise, ajaloost on teada ka 150-liikmelisi orkestreid. Üks esimesi heliloojaid, kes avas viiuli võimalused, oli Claudio Monteverdi. Ooperis ,,Orpheus" Kasutusel olid veel järgmised pillid:
Taassünni ajal kerkisid esile humanistid (tõestamine looduslike katsetega, pole jumalast lähtumist). Da Vinci uurib inimese olemust (embrüast lapseni) Renessanss sündis Itaalias. Päritolu peetakse pigem hoopis Madalmaadesse (hiljem ka muusikakoolkonnad). Muutused: Vokaal- ja instrumentaalmuusika eraldumine, näiteks Madalmaade IV põlvkonna muusik A. Willeart pani aluse iseseisvale instrumentaalmuusikale. Võeti kasutusele uued pillid: näiteks keelpillidest täiuslik lauto ning vioola da gambad (jalgade vahel mängitav keelpill). Tänapäevase pillikeelega võrreldes mahedam, samuti suurem kui viiul. klahvpillidest orel, klavikord (4-nurkne)ning klavessiin (tiivakujuline, tihtipeale mitme manuaaliga). Ansamblipillid olid puhkpillid, kõige rohkem kasutati plokkflööte, samuti oli arenenud topelthuulikuga pillide valik (NT: Salmeist arenenud pommer, mis oli oboe otsene eelkäija).
8 Nimeta erinevaid sonaaditsükleid (4)? Kammersonaaditsükkel, tempodega kiire- aeglane- kiire Sümfooniatsükkel, tempodega kiire – aeglane – menuett/skertso – kiire Keelpillikvartett Instrumentaalkontsert 9 Millal ja kus tekkis sümfooniaorkester? Missugustest pillirühmadest koosneb sümfooniaorkester? - Sümfooniaorkester tekkis 18. Sajandil Mannheimis, Edela – Saksamaal. - Sümfooniaorkester koosneb keelpillidest, puupuhkpillidest, vaskpuhkpillidest ja löökpillidest. 10 Missugune koosseis on keelpillikvartetil a) pillikoosseisuna b) žanrina - 2 viiulit, altviiul ja tšello - Žanrina… 11 Mitu osa on avamängul? 1 12 Nimeta ooperitüübid ja iseloomusta neid (3) Missugusest ooperitüübist arenes välja operett? - Opera seria: itaalia stiilis tõsine ooper, tarbijaks olid aadlikud
koreograafide tähelepanu. Nii on Teet Kask kasutanud tema muusikat mitmes tantsulavastuses, näiteks nüüdistantsu lavastuses "Fluxus", mis etendus 2002/2003 hooajal "Vanemuise" tantsijatega Tartu Sadamateatris. Kuulamine. ,,Reekviem" selles palas kõlasid taustal madalad meeshääled, lugu mõjus kuidagi süngelt, aga samas ka ürgsena. Kohati oli meloodia veniv, mida muutsid siiski veidi erksamaks triaglil kõlanud ,,kill kõll'id" ja keelpillidest viiulid. In Spe (süvamuusika) tegemist oli kaheksakümnendate tuntud rokibändi palaga, mille algus tundus küllaltki segane, kui lauluosa algades muutus ka saade korrapärasemaks. Tundus nagu mängiks bändiliikmed koos esimest korda kõik omas mullis oma pilliga, kuid tegelikult on tegu tol ajal väga populaarse instrumentaalpalaga. Kindlasti oli see laul tol ajal uudne ning revolutsiooniline.
Katsetati uusi kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mazoor ja minoor. Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul, tsello ja kontrabass. Eriti tuntud oli viiulimeistrite poolest Cremona Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stradivari nime kandvad pillid. Renessansiajastul tekkisid ka esimesed suurvormid - jumalateenistuseks loodud muusikat hakati esitama kontsertmuusikana. Nii tekkisid esimesed mitmeosalised muusikateosed - missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. a. pole säilinud
hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli talharpatraditsioon ikkagi Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale. Nimetus "hiiu kannel" ongi jäänud järgi vormist "hiiurootsi kannel". Hiiu kandle osad: · keeled · kõlakast · poogen · roop · sadul · virbel Põispill Primitiivsetest keelpillidest on Eestis pulma naljapillina kasutusel olnud põispill. See on ühe keelega poogenpill, mis on valmistatud kepist , mille otste külge on kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Pilli alumisse ossa on keele alla asetatud põis ja nende vahele roop. On andmeid, et põispilli kasutati mõnel pool ansamblites rütmipillina. Jauram Rütmipillid on samuti pingipill - heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust otsast lõhestatud
Seda valmistati puuoksast või juurest. Noortele karjastele jäid kasutada väikesed pasunad ja sarved. Nendega sai signaale mängides üksteisele teateid anda ja metsloomi karjast eemale peletada. Väikseid pasunaid valmistati põhiliselt puukoorest ja need asetati ööseks vette, et nad katki ei kuivaks. Väikseid sarvi valmistati looma sarvedest, mis õõnestati seest ära ja peale lõigati mänguavad. Selliste pillidega sai osav mängumees ka meloodiat mängida. KEELPILLID Keelpillidest on Eestis kõige vanem kahtlemata kannel. Selle vanuseks arvatakse paar tuhat aastat. Kannel on väga tihedalt seotud läänemeresoomlaste, balti rahvaste ja loodevenelaste rahvuskultuuriga.Kannel jaguneb põhitüübilt kolmeks: * väikekannel - peamiselt ühest puust õõnestatud, õhukese kõlalauaga kaetud, trapetsikujuline ja väheste keeltega ( harilikult 6-7 keelt). Keeled valmistati jõhvist, lambasooltest või metallist. Kahjuks ei ole teada millist muusikat nende peal mängiti,
kammeransambli peamine meloodiapill. Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas. Sealse meistri Nicolo Amati ja tema õpilaste Andrea Guarneri n ing Antonio Stradivari käe all kujunes viiuli klassikaline kuju ja ehitus. Teistest poognaga mängitavatest keelpillidest on barokkajastule samuti väga iseloomulik viola da gamba (hoitakse põlvedega), mis on tšello otsene eelkäia. Viola da gambat tunti ka virtuoosse soolopillina. Puhkpillidest oli meloodiapillina kasutusel oboe, mis mängis orkestris/ansamblis viiuliga
kammeransambli peamine meloodiapill. Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas. Sealse meistri Nicolo Amati ja tema õpilaste Andrea Guarneri n ing Antonio Stradivari käe all kujunes viiuli klassikaline kuju ja ehitus. Teistest poognaga mängitavatest keelpillidest on barokkajastule samuti väga iseloomulik viola da gamba (hoitakse põlvedega), mis on tšello otsene eelkäia. Viola da gambat tunti ka virtuoosse soolopillina. Puhkpillidest oli meloodiapillina kasutusel oboe, mis mängis orkestris/ansamblis viiuliga
tabeleid 1 ja 2), viiulikoore peaaegu kolm ja segaorkestreid kuus korda vähem. Arvatavasti oli osa viiulikooridest segaorkestrid, sest 5 kaasaegsed polnud koosseisude määratlemisel alati täpsed. Kui pasunakoor oli ilmselgelt puhkpilli orkester ja segapillide koor vastas samuti tegelikule sisule, siis viiuli- või keelpillide kooris mängisid vahel ka puhkpillid. Keelpillidest olid kõige levinumad viiulid, alte ja tsellosid oli vähem. Kontrabassi puudumisel täitis bassi funktsioone tsello, segaorkestrites aga tuuba või tromboon. Puhkpillidest olid käibel kõikvõimalikud puhkpillid põhihäälestusega C, Des, D, Es, E, F, G, A ja B. Häälestuse muutmiseks kasutati erineva pikkusega kroone ja poognaid.. 2.2 Orkestrite alluvus ja vahekord seltsidega Tabel 3 Orkestrid alluvuse järgi
Rüütlilaule esitati alati ühehäälselt koos pillisaatega. Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika on mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti laulu saateks, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit ei olnud. Kirikus olid pillid keelatud kui paganluse sümbolid. Kasutati ainult orelit. Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga (Bütsantsist, Põhja-Aafrikast, Hispaaniast). Keelpillidest olid kasutusel fiidel, rebekk, harf, lauto, psalteerium, rataslüüra ja simbel. Puhkpillidest mängiti erinevaid flööte, salmeid (millest hiljem arenes pommer), trompeti eelkäijaid, krummhorni. Löökpillidest mängiti raamtrummi ja tamburiini. Renessanss Renessanssmuusika on 14.-17. sajandil loodud muusika. Renessansi mõiste on põhiliselt seotud Itaaliaga. Muusikaline renessanss on seotud aga pigem Madalmaadega,
· Luterlus tekkis mungast Martin Luter. Kirik pidi olema emakeelne ning laulud pidid olema väga lihtsad, et kõik kirikus olevad inimesed saaksid laulda. Saksa luterikoraal on eestlaste koorilaulude eeskäijaks. · Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul muutus pillimuusika iseseisvaks. · Sellepärast tehti olemasolevaid pille paremaks ja leiutati ka täiesti uusi pille. · Keelpillidest loodi 16 sajandil vioola, viiul, tsello ja kontrabass. · Eriti tuntud oli viiulimeistrite poolest Cremona linn Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stardivari nime kandvad pillid. · Renessansi ajal ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. · Esimene oope, ,,Daphne", mis etendus Firenzes 1598 a pole säilinud. Esimene säilinud ooper on mõni aasta hiljem loodud ,,Eurydike". Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad. · NB
rel määral Achilleuse raevu ja selle karmide tagajärgede lugu. Ka ,,Odüsseia" jutustab ühe kangelase Odysseuse raevukast kättemaksust ja pikkadest rännuaastatest. Kangelaseeposed loodi eelkõige aristokraat- likule lugejaskonnale ja on kantud aristokraatlikust ellusuhtumisest. Aja jooksul suurenes ka lühemate luulevormide populaarsus. Luuletusi kanti ette suuliselt, vile- või keelpilli saatel. Keelpillidest olid kõige levinumad puust valmistatud kitara ja kilpkonnakilbist kõlakastiga lüüra. Lüürika (luulekunst) tähendas esialgu lüüra saatel ettekantavat luulet ja muutus üldmõisteks hiljem. Luule- tuste loomine ja esitamine oli peamiselt aristokraatide harrastus ning suurem osa lüürikuid pärinebki nende hulgast. Kreeka lüürika avab neile aristokraatide ellusuhtumise ja maailmavaate. Palju viljeldi armastusluu- let, millel oli nii mõnigi kord homoseksuaalne tagapõhi
-ansamblitega. Vaskede roll on väga domineeriv nagu Wagneri puhul ikka. Eriti on seda tunda massistseenides ning kuningas Heinrichi ilmumisel. Kuigi vaskpillide rõhk on suur, ei ole see iialgi robustne, alati suursugune, mahe ning vahetevahel ka pehme ning õrn. Puupuhkpillidel kujutatakse näiteks Elsa vooruslikkust, puhtust ning ilu. Keelpille kasutab Wagner enamasti stseenide loomises. Kogu stseeni õhkkond ning selle muutuvus tuleb peamiselt keelpillidest, olgu siis pingeline torm või idülliline looduspilt. Soolod on antud peamiselt puhkpillide kanda. Wagneri vokaalikasutus on samuti äärmiselt iseloomulik. Tihedalt on massistseene, kuid jagub ka palju intiimsemaid ansambleid ning sooloaariaid. Imekspandav oli just see, kuidas “Lohengrini” puhul ei häirinud kordagi soprani- ning tenorihääle kiledus. Põhjuseks võis ka olla konkreetsete lauljate meisterlikkus, kuid tundus, et Wagner on oma vokaalpartiid
Katsetati uusi kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mazoor ja minoor. Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul, tsello ja kontrabass. Eriti tuntud oli viiulimeistrite poolest Cremona Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stradivari nime kandvad pillid. Renessansiajastul tekkisid ka esimesed suurvormid - jumalateenistuseks loodud muusikat hakati esitama kontsertmuusikana. Nii tekkisid esimesed mitmeosalised muusikateosed - missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. a. pole säilinud
see oli 35 000 a vana. Seega tehit juba tol ajal muusikat. Sloveenia arheoloogid väidavad, et vanim flööt asub Sloveenias Divije Babes ja on 65 000 kuni 41 000 aastat vana, neandertaallaste koopas. See on valmistatud koopakaru luust. Saksa arheoloogid väidavad, et see on karu hambajälgedega luutükk. Muusika vanim etapp on seotud laulmise ja rütmiga. Lauluhääli ja lihtsat muusikat võis teha juba homo erectus, tema võis tegelda ka tantsuga. Keelpillidest oli tähtis vibu kasutuselevõtt, vibu on lähepunkt keelpillide tekkele. Euroopas hakkas vibu levima umbes 30 000 aastat eKr. Vibusid säilinud ei ole, leitud on aga nooleotsi. Paleoliitikumi lõpp ja mesoliitikum. Põhjapoolset Euroopat on aeg-ajalt tabanud jääajad. Jääaegasid on Maal olnud mitmeid. Elame ka praegu jäävaheajal. Ei ole kindlat seisukohta, miks jääajad on juhtunud, see on seotud kogu maakera kliimaga. Viimase jääajal ulatus jää poolele
annaabi.ee 
