"keeletundlikkusega" - 1 õppematerjal

Mats Traat

olid, puud olid…” oma põhitonaalsuselt sünge ja lohutu, elule allajäämine on selles raamatus valdav, inimeste alatus ja alandatus on otse masendavad. Ent samas on see oma lüürilis-müütilise esitusviisiga ning elu väärtustava filosoofiaga ka väga poeetiline teos, sest põhjalikult on Traat sünteesinud just hell-tundlikku hingemaastikku. Seda on ta teinud stiilselt, kompositsioonikindluse ning väljapaistva keeletundlikkusega. Lootusetusele, meeleheitele ja võimetusele keskendunud romaan osutab valusa otsekohesusega inimloomuse kestvale väärpoolusele: väiklusele, kaasajooksiklusele, ülekohtule ja lugupidamatusele nii kaaskodanike kui iseenese suhtes. Kriitika hindas seda kui Traadi järjekordset kõrgsaavutust. Raskemeelsust, murelikku ja masendavat on rohkesti ka Traadi kõige polüfoonilisemas teoses “Karukell, kurvameelsuse rohi” (1982, 46.a).