Keevallik ,,
Distinktiivtunnused vajadus, et tunnused oleksid keele süsteemi seisukohalt peamised ning eristatavad vähemtähtsatest mittedistinktiivsetest tunnustest. Trubetzkoyl ei ole tähelepanu keskmes mitte foneemid kui segmendid, vaid foneemid kui distinktiivtunnuste kimbud. Kui üks tunnus (väärtus) on mingi foneemi seisukohalt liiane, siis ei võeta seda foneemi kvaliteedi määratlemisel arvesse. 9. Fonoloogilised opositsioonid - keeleteadusliku uurimise tarbeks ei piisa keelekasutaja intuitiivsest häälikusüsteemi struktuuri teadmisest. Tarvis on täpset analüüsiprotseduuri: tuleb leida häälikuüksused, uurida nende omadusi ning esinemisvõimalusi ja otsustada, missuguse vastanduste võrgustiku nad süsteemi tasandil moodustavad. Lihtsaim viis fonoloogilise opositsiooni kindlakstegemiseks on otsida minimaalpaari e sellist sõnapaari, mille liikmed erinevad
· Kes on keeleteadlane? teadlaseks saab tänapäev siis, kui kaitstakse doktorikraad. (deskriptiivne perspektiiv keele kirjeldamine ja seletamine võtmata seisukohta, kas see on hea või halb. Preskriptiivne perspektiiv kuulub keelehoolde töötajate valdkonda). · Õige/ hea ja vale/ halb keel · Keeleteadus ja keelekorraldus, keelehoole · Soovitused ja kirjaldused ja seletused · Kust sõnad tulevad? Miks? · Kuidas algas? Keeleteadusliku mõtteviisi tekkest ja selle seotusest õigekeelsusega. Läänes: Antiik-Kreeka Platon (mh sõnade muutumisest, u 360 eKr); kreeka k grammatika sest suuline keel hakkas oluliselt erinema Homerose aegsest ja selle säilitamiseks oli vaja luua normid; Idas palju varem nt Indias sanskrit õige keele säilitamine.(keeleteaduse aluste kursuse kevadsemester keeleteaduse ajalugu).
lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevaidlus: kas sõnad on jumala antud või kokkuleppelised? Kokkuleppelisuse pooltargument: nimede olemasolu näitab, et sõnad on kokkuleppelised, sest ühenimelisi asju on olemasja nimesid saab vahetada. Nimeteooria teemal on sõna võtnud Platon („Kratylos“) ja Aristoteles. Keskajal võttis sõna Hobbes (1655), kes käsitles nime kui loogikamõistet ning võrdles sõnu ja nimesid tähistena. Gotfried W. Leibniz avaldas 1765 teoses keeleteadusliku aluse nimeteooriale. J. S. Mill käsitles nimesid 1843 „A System of Logic, Ratiocinative and Inductive“: nimedel pole tähendust. Konnoteerima – antakse edasi sisu, nii et kuulaja oskab väljendi põhjal teha järeldusi asja omaduste kohta Denoteerima – tähistamine ehk sildistamine, mis ei anna edasi väljendi sisu, vaid toob seda teistest esile, ei too iseloomustavaid tunnuseid. Milli argument: pärisnimed ei konnoteeri, sest päriselus pole neil tähendust, vaid
annaabi.ee 
