Ajavõitmiseks suhtlemises võib teha pause, teeb vahele mingeid häälitsusi nagi mhmmm või aaa või sisi küsib abi. Abiküsimine on tavaline kõigil suhtlemises – kui on raskusi kõneloomes. Kõnetaju protsess algab siis nii, et kõigepealt tuleb kuulata ja panna tähele. Tunda ära foneemid ja segmendid ( Wernice piirkond oimusagaras). Kui laps kuuleb kõnet tekivad mälupesad korduvatest tunnustest. Need pesad tekivad kuni 2 eluaastani. See on väga oluline aeg. Häälikute tajumine on keelespetsiifiline. Samuti foneemide tajumine mille abil tuleb asru saada sõnade tähendusest. Enamiel sõnadel on üks tähendus aga on sõnu mis võib tähendada mitut asja. Segadus tekib aga sisi kui üks sõna tähendab erinevates keeltes erinevat asja. Järgmise keelespetsiifilise asjana tuleb ära tunda laused, lausemallid ja lausete tähendus. Ütluse mõistmine ei ole nii keelespetsiifiline. See toetub juba teadmistele ja kultuurile. Eriti keerulised on allteksid
psüh. põhineb bioloogilistel ja sots. arusaamadel evolutsioonist, embrüoloogiast, füüs.kasvu protsessidest ning sots.-st lingvistilistest ja kult. protsessidest. Sünnieelne areng germinaalstaadium(0-2näd), embrüonaalne(2-7näd), looteline (8näd sünnini) Sümbolite teke - KEEL: Skinner: lapsed õpivad keelt kasutama operantse tingimise kaudu (stiimul, reakts., sarrastus). vastandiks Chomsky: keeleoskus tuleneb teadmiste omandamisest, inimliigil on tema arvates kaasasündinud keelespetsiifiline mehhanism. Piaget´l aga oma nägemus: keele omandamine on seot. kognit.arenguga. Bruner: teadmised keele kohta omandatakse sotsiaalses kontekstis (räägitakse sündmustest, millega laps parajasti kokku puutub), kuid grammatikareeglite õp.on eraldi ülesanne. R.Brown uuris süntaktilist arengut: lapsed omandavad teadmisi keele erin.aspektide kohta sarnases järjekorras, kuid kiirus ja viisid on erinevad. Dunlea uuris pimedaid: sõnade omandamine sarnane, kuid sõnakasutus laieneb aeglasemalt
interpretaator (on arvutiprogramm, mis käivitab programmikoodi, mis ei ole masinkoodi kompileeritud), assembler (arvutiprogramm mis tõlgib assambler keele objekti faili või masinkeele vormi). 10. Kompilaator ja selle üldistatud mudel. Kompilaator on kõrgkeele translaator, st programm, mida rakendatakse kõrgtaseme algoritmikeeles koostatud programmi transleerimisel masinakeelde. Kõrgkeelne (C, Fortran, jt) programm -> keelespetsiifiline eeltöötlus (sõltuvused: keelest/arvutist sõltumatu, Funktrioon: teisendab kõtgkeele konstruktisoonid vahekeelde)-> kõrgtaseme optimeeringud (S: mõnevõrra keelest sõltuv, arvutist sõltumatu enamasti) -> Globaaloptimeeringud (S: vähene arvutist je keelest sõltuvus. F: sisaldab globaalseid ja lokaalseid optimeeringuid) -> koodigeneraator (S: keelest sõltumatu, tugevasti arvutist sõltuv. F: Käskude valik
keeleüksuste keerukus ja kasutamissagedus. Nimetatud tunnuseid arvestatakse kindlasti koos. Nt laadivaheldus ja häälikute pikkus on lastele käsitlemiseks küll rasked, kuid nimetatud keelenähtuste esinemissagedus ei võimalda nende õpetamist aastate kaupa edasi lükata. Teiseks, mitmed keelelised, eriti aga metakeelelised operatsioonid on keelespetsiifilised. St ei saa emakeele õpetamise metoodikat otseselt üle võtta mingist muust keelest. Alati on keelespetsiifiline näiteks lugema ja kirjutama õpetamise metoodika (sõltub nii keele foneetikast kui ka tähekasutusreeglitest). Õpitegevuse teadlik-praktiline suunitlus. Printsiip eeldab keeleteadmiste ja metakeeleliste oskuste kasutamist kõnearenduse ja praktilise keeleõpetuse huvides. On teemasid (lugema ja kirjutama õpetamine), mille õpetamine ainult praktiliselt ei ole realiseeritav. Teiste teemade puhul on keeleteadmiste ja metakeeleliste oskuste roll
annaabi.ee 
