Eestlaste väljaränne 19. sjanadil - 20. sajandi algul
stiihiline lähiränne kuni 19. sajandi keskpaigani; 2) massiline väljaränne 1855-1905; 3)
Stolõpinlik organiseeritud väljaränne 1906-1914/1917.
Kuni 19. sajandini elas eestlasi väljaspool Eesti ala väga vähe. Needki olid enamasti Eesti
lähistele sattunud võrdlemisi ammu, otsides pääsu kas sunni või kättemaksu eest ehk olid
feodaalisanda poolt ümber asustatud sõjast ja taudidest tühjaks jäänud aladele. Ilmselt nii
on tekkinud mitmeid väiksemaid kompaktseid eesti asundusi - keelesaari nagu Koiva
maarahvas ehk leivud Vidzemes ja Lutsi maarahvas Latgales, Kraasna maarahvas
Pihkvamaal ja Luuküla eestlased Peipsi idakaldal. Taoliste eesti asunike arvu on hinnatud
18. sajandi algul ca 6000-le, 18. sajandi lõpul ca 20 000-le ja veel 19.sajandi keskpaiku
30 000-le inimesele. See moodustas vaevalt 3-4% eestlaste tollasest koguarvust. Selle,
suuresti hinnangulise arvu sisse on aga arvatud ka setud.