Sõnas peitub jehoova kõige suurem vägi (saagu valgus). Ütleda tähendab näidata, lasta ilmuda, näha kuulda. Sõna võim seisneb selles, et ta toob olemise välja, nii nagu ta on (Heidegger). Sõnad on looduse enda poolt. Ratsionalistlikult nähakse sõnade tähendust asjade loomusest (Platon jt). Uusaegses empirismis arvatakse, et sõnad on korduvad tajuimpulsid (Locke jt). Fragmatismis sõna tähendus tegevusharjumuste komplekt (Lewis). 8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? Sõnade tähendus seisneb nende kasutusega. Tänapäeval põhjendatakse, et mingi hulk on raskesti tõlgitavad, kuid enamus mõisteid on paljudes kultuurides samad. 9. Kuidas on võimalik kultuuri määratleda? Kultuuri võiks määratleda kui materjaalseid asju looduslikud, inimese loodud. On raske määratleda, kus lõppeb inimese isetegevus kultuuris ja looduses. Kollektiivsete uskumuste kogumine. Funktsionaalne definitsioon mida kultuur teeb
meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Hume sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises. Dewey sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt. Laua idee ei ole muud kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes, mida lauaks nimetatakse, käituda. Sõnal ei ole seost asja olemusega. Wittgenstein sõna tähendus seisneb tema kasutuses, tema rollis keelemängus. 8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? Humbolt keel ei ole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstitueeritakse eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid. Nii palju kui on erinevaid ühiskondi erinevate keeltega on ka erinevaid kultuuri maailmaid. Sapir ja Wholf me teeme eristusi asjades ja organiseerime neid mõisteteks, anname neile tükkidele tähendused tänu sellele, et me oleme kokkuleppinud neid asju nii moodi organiseerima
Kultuuri mõistmise eeldus on keel. A. Sapir - teda huvitas keel filosoofilise nähtusena. Keeles oli tähendus väga oluline Keel on modelleeriv süsteem, mitte maailma kirjeldamise vahend. Keel determineerib kuidas me näeme, kõneleme ja mõistame maailma. Sõnavara väga oluline: sõnavara peegeldab meie kogemust. Kõik keeled on võrdsed, üks pole teisest parem. Tema suuna aluseks on arusaam, et keel on eelkõige sotsialne reaalsus. Sapir-Whorfi keelerelatiivsuse hüpotees: iga keel on universaalne, ning unikaalne (Sapir). Keel determineerib inimese maailmavaadet ja tema käitumist (Whorf). Whorf rõhutab sõnade grammatilisust. I. Bloomfield - vastandub Sapirile. Keel eelkõige suletud valdkond. Tähendus oli väljaspool keeleteadust. Tähendus on oluline kui lõpp-produkt, mitte kui vahend. Keel on puhas vorm. A. L. Pike - nimetas oma keeleteadust tagmeemikaks. Ühelt poolt oli tegu strukturalistliku
Loogos ehk sõna on maailma enese struktuur. Inimese kõne on selles midagi eraldiseisvat. Kuna ka kristliku deoloogia järgi oli enne sõna siis võib öelda, et sõna oli jumala juures ja sõna oli jumal. Judaismis ilmutab Jehoova ennast sõnadega ja loob nendega maailma sõnadega “saagu valgus” ja valgus sai. Haideger aga kirjutab, et analüüsides keele olemust ei huvita meid rääkimise kuivõrd ütlemise võime. Võib rääkida palju aga ütelda vähe. 8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? Keelerelatiivsuse hüpotees pärineb Wilhelm von Humboldt. Hüpoteesi kohaselt keel pole staatiline vaid pidev muutuv vahend, mille abil konstrueeritakse erinevaid maailmu. Seega mida rohkem on keeli seda rohkem on eraldi seisvaid kultuure maailmas.. Edward Sapir ja Benjamin Lee Whorf arvates keeld püsivad kokkulepetel ja on igavesed. Kui tahame mingis kultuuriruumis eksisteerida peame neist lepetest kinni pidama. Tänapäeval on näha et
mingis kindlas reas. Kultuuri mõistmise eeldus on keel. A. Sapir - teda huvitas keel filosoofilise nähtusena. Keeles oli tähendus väga oluline Keel on modelleeriv süsteem, mitte maailma kirjeldamise vahend. Keel determineerib kuidas me näeme, kõneleme ja mõistame maailma. Sõnavara väga oluline: sõnavara peegeldab meie kogemust. Kõik keeled on võrdsed, üks pole teisest parem. Tema suuna aluseks on arusaam, et keel on eelkõige sotsialne reaalsus. Sapir- Whorfi keelerelatiivsuse hüpotees: iga keel on universaalne, ning unikaalne (Sapir). Keel determineerib inimese maailmavaadet ja tema käitumist (Whorf). Whorf rõhutab sõnade grammatilisust. I. Bloomfield - vastandub Sapirile. Keel eelkõige suletud valdkond. Tähendus oli väljaspool keeleteadust. Tähendus on oluline kui lõpp-produkt, mitte kui vahend. Keel on puhas vorm. A. L. Pike - nimetas oma keeleteadust tagmeemikaks. Ühelt poolt oli tegu strukturalistliku analüüsiga, teiselt
asja essentsiat. Uusaegne empirism (Locke, Hume)- sõnad on korduvad tajuimpulsid ehk ideed. Locke: Sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Hume: Sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises. Pragmatism John Dewey- sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt. Ludwig Wittgenstein- sõna tähendus seisneb tema kasutuses, rollis, mida sõna mängib keelemängus. 8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? Wilhelm von Humboldt (1820)- keel ei ole staatiline vahekord, vaid protsess, mille abil konstitueeritakse eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid. Edward Sapir ja Benjamin Lee Whorf (1939)- ,,Me teeme eristusi asjades ja organiseerime neid mõisteteks, anname neile tükkidele tähenduse tänu sellele, et me oleme kokku leppinud neid asju niimodi organiseerima. See kokkulepe läbib meie keelekogukonda ja on kodeeritud meie keele struktuurides
keelefilosoofia ja kultuurifilosoofia? 2. Kuidas on võimalik määratleda ilu? 3. Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost? 4. Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli? 5. Millisena on nähtud keele rolli? 6. Milles on võib näha sõnades peituvat väge? 7. Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates? 8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? 9. Kuidas on võimalik kultuuri määratleda? 10. Milles seisneb inimese ja kultuuri vahekorra probleem? 1) Esteetika – Tegeleb ilu olemuse ja mõtte uurimisega ning sellega seonduvalt ka kunsti puudutavate küsimustega. Mis on ilu? Millised printsiibid, struktuurid ja omadused teevad asja ilusaks? Kas ilu saab hinnata objektiivselt või on kõik subjektist sõltuv? Mis mõte on kunstiteosel ja kas selle ilu on üldse oluline
koos. Pragmatism ja Wittgenstein · John Dewey, Human Nature and Conduct, 1922 · sõna tähendus on tegevusharjumuste komplekt · ("Laua idee ei ole midagi muud kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes, mida lauaks nimetatakse, käituda.") · Ludwig Wittgenstein, Philosophische Untersuchungen, 1953 · sõna tähendus seisneb tema kasutuses, tema rollis keelemängus keelerelatiivsuse hüpotees · Wilhelm von Humboldt, 1820 · keel ei ole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstitueeritakse eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid. · Edward Sapir ja Benjamin Lee Whorf, 1939: "me teeme eristusi asjades ja organiseerime neid mõisteteks, anname neile tükkidele tähenduse tänu sellele, et me oleme kokku leppinud neid asju niimoodi organiseerima.
grammatilised kategooriad - sellised tähendused, mida ei saa välja ütlemata jätta (nt. inglise keeles on he/she, eesti keeles tema). Igas keeles on oma sisemine ideaal. Sapir oli sügav mõtleja, tema arusaamad mõjutavad keeleteadust ja semiootikat siiani. Teadis hästi, mis on keel, kuid mitte niiväga täpselt, kuidas seda uurida tuleks. E. Sapirist tuleneva ameerika strukturalismi suuna aluseks on arusaam, et keel on eelkõige sotsiaalne reaalsus. Sellest tuleneb ka Sapir-Whorfi keelerelatiivsuse hüpotees, mis käib vastu Boasi pärandile. (Viimane väitis, et kõik keeled on oma väärtuste kohaselt võrdsed, st. et kõik, mida on võimalik öelda ühes keeles, on võimalik öelda ka teises keeles (tõestamatu seisukoht).) Sapiri versioon sellest kõlab nii: "Iga keel on universiaalne ning ka unikaalne maailma klassifikaator." Keeled ei erine mitte selle poolest, mida nad võivad väljendada, vaid selle poolest, mida nad ei saa väljendamata jätta. Ta väidab ka, et ühes keeles
grammatilised kategooriad - sellised tähendused, mida ei saa välja ütlemata jätta (nt. inglise keeles on he/she, eesti keeles tema). Igas keeles on oma sisemine ideaal. Sapir oli sügav mõtleja, tema arusaamad mõjutavad keeleteadust ja semiootikat siiani. Teadis hästi, mis on keel, kuid mitte niiväga täpselt, kuidas seda uurida tuleks. E. Sapirist tuleneva ameerika strukturalismi suuna aluseks on arusaam, et keel on eelkõige sotsiaalne reaalsus. Sellest tuleneb ka Sapir-Whorfi keelerelatiivsuse hüpotees, mis käib vastu Boasi pärandile. (Viimane väitis, et kõik keeled on oma väärtuste kohaselt võrdsed, st. et kõik, mida on võimalik öelda ühes keeles, on võimalik öelda ka teises keeles (tõestamatu seisukoht).) Sapiri versioon sellest kõlab nii: "Iga keel on universiaalne ning ka unikaalne maailma klassifikaator." Keeled ei erine mitte selle poolest, mida nad võivad väljendada, vaid selle poolest, mida nad ei saa väljendamata jätta. Ta väidab ka, et ühes keeles
Sõna toob oleva välja sellisena nagu see on. 7. Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates? Pythagoras - Sõnad on looduse enda poolt. Demokritos - Sõnad on juhuse, mitte looduse poolt. Sofistid - Sõnad on inimeste välja mõeldud konventsioonid. Ratsionalism - Sõnad tähendavad asja sisemist loomust/olemust Essenita Empirism - Sõnad on tajude koopiad Pragmatism - Sõna tähendus on tegevusharjumuste komplekt. 8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? Keel pole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstrueeritaks eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid. 9. Kuidas on võimalik kultuuri määratleda? Substantsiaalsed: mida kultuur sisaldab?millest koosneb? (materiaalsed, sotsiaalsed, ideaalsed asjad) Funktsionaalsed: mida kultuur teeb? Kultuuri definitsion? (materiaalsete eluvajaduste rahuldamine, ühiskonna vajaduste rahuldamine, indiviidi vaimsete vajaduste rahuldamine) 10
ununemise. Sõnavara peegeldab meie kogemust. Sapir lähtub väitest, et kõik keeled on olemuselt võrdsed, üks pole teisest parem. Keeles on olulised grammatilised kategooriad - sellised tähendused, mida ei saa välja ütlemata jätta (nt. inglise keeles on he/she, eesti keeles tema). Igas keeles on oma sisemine ideaal. E. Sapirist tuleneva ameerika strukturalismi suuna aluseks on arusaam, et keel on eelkõige sotsiaalne reaalsus. Sellest tuleneb ka Sapir-Whorfi keelerelatiivsuse hüpotees, mis käib vastu Boasi pärandile. (Viimane väitis, et kõik keeled on oma väärtuste kohaselt võrdsed, st. et kõik, mida on võimalik öelda ühes keeles, on võimalik öelda ka teises keeles (tõestamatu seisukoht).) Sapiri versioon sellest kõlab nii: "Iga keel on universiaalne ning ka unikaalne maailma klassifikaator." Keeled ei erine mitte selle poolest, mida nad võivad väljendada, vaid selle poolest, mida nad ei saa väljendamata jätta
Locke, Hume Korduvad tajuimpulsid ehk `ideed`. Locke "Sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Hume : ,,sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises." J. Dewey Sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt. Laua idee ei ole muud kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes, mida lauaks nimetatakse, käituda. Sõnal pole seost asja olemusega. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? W.von Humbolt keel ei ole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstitueeritakse eraldiseisev maailm.Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid. Mis maailm see on, kus sõnad on vahendid? See on kultuurimaailm. On olemas väga palju erinevaid keeli, on olemas väga palju erinevaid maailmu. E. Sapir ja B.L. Wholf me teeme eristusi asjades ja organiseerime neid
3. Milles peitub sõnade tähendus? pragmatist ja Wittgenstein *John Dewey: ,,sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt: Laua idee ei ole midagi muud kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes, mida lauaks nimetatakse, käituda") Mulle on terve elu õpetatud, et laua taga saab istuda ja kui ma näen lauda, pean ma selle kohta ütlema just laud. *Ludwig Wittgenstein: ,,sõna tähendus tuleb harjumuslikust käitumisest" 4. Milles seisneb sõnade tähendus? keelerelatiivsuse hüpotees Keel ei ole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstrueeritakse eraldiseisev maailma. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid. Sõnad ei tähista ühtegi konkretset asja siin maailmas, vaid asjade hulki, mingeid ühisomadusi (puu - me teame, mis see on, aga me pole kunagi näinud puud, oleme katsunud konkreetselt mände, kuuski, kaski...). Selliseid sõnu luues oleme loonud reaalsusega paralleelse reaalsuse
Uusaegne empirism (Locke/Hume): sõnad on korduvad tajuimpulsid ehk ,,ideed". Locke: sõna on sekundaarne sise-taju, tajuimpulsside koosmõjul tekkiv. Hume: sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises. Sõna tähendus tuleb empiirilise sõnakasutuse kaudu. Pragmatism: Hewewy: sõna tähendus on pelgalt tegevus- harjumuste komplekt. Sõnal pole tegemist asja olemusega. Wittgenstein: sõna tähendus seisneb tema kasutusest, rollis, mida sõna mängib keelemängust. 51. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? Toetutakse Wilhelm von Humboldti sõnadele: ,,Keel ei ole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstitueeritakse eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid". Erinevates ühiskondades on erinevaid tähendusi kandvad sõnad. E. Sapir, B.L.Whorf kelle relatiivsuse hüpoteesist: sõnade tähenduste defineerimine läbi pragmatismi (sõnade tähendus sõltub nende kasutusest), mis on ühendatud Humboldti
annaabi.ee 
