Nii saamegi öelda, et lapse teise keele kujunemist mõjutab lapse üldine ja keeleline andekus, motiiv ja suhtlemine. Kindlasti ka lapse isiksuse omadused, mida omakorda toetab keelekeskond ja sisendkõne, ehk see mis keeles räägitakse lapsega ja mis keelt kuuleb ta enda ümber. Ainult lapsega rääkimine ei tee last keeleoskajaks, lapsel peab olema võimalus ka ise rääkida. Sisendkõne puhul on tähtis kvaliteet mitte niivõrd kvantiteet. Lapsel, kellel on hea keeleomandamise oskus, ei ole niivõrd oluline gramaatika sisendkõne juures. Ta oskab ise kuulata keelt teistes olukordades ja leida gramaatiliselt õiged sõnad tulevikus ise. Nõrga keeleomandamise oskuse puhul on soovitav hoida keeli lahus aga see ei ole reegel. Kakskeelse lapsega rääkides andke lapsele aega. Lapsel on ajus mitu tasandit aktiveeritud ja tal läheb aega vastamisega.. Keelelist infot edastades tuleks jälgida kuidas seda tehakse – kas üks inimene ja üks keel või rääkida hästi
üldised probleemid, erinevused, sarnasused, teooriate, mallide rakendatavus jne. FILOLOOGIA eeldab keele , kirjanduse, kultuuri uurimise ühtsust Enne 20 saj oli keeleteadus valdavalt diakroonne Keeleteaduse harud Võrdlev-ajalooline keeleteadus uurib keelte sugulussidemeid. Oletus: sugulaskeeled on arenenud algkeelest, ühest allikast KONTRASTIIVNE keeleteadus uurib keeli, arvestamata nende sugulust. Uurimusi kasut. keeleomandamise, keelepedagoogika juures NT: sarnasus: käänded, kuid erinev kogus neid Keeleteaduse harud RAKENDUSLINGVISTIKA eesmärk on lahendada konkreetseid probleeme: keelekorraldus, keele õpetamismeetodid, tõlkimine, poliitilised keeleprobleemid jne SOTSIOLINGVISTIKA uurib keele ja ühiskonna seost ( rakenduslik, teoreetiline, sünkr/diakr, mikro/makro) keelt ei saa vaadelda lahus kõnelejast ja ühiskonnast. Keeleteaduse harud
mõtlemiserinevusi ja kaugemas ulatuses ka maailmavaadet. Sellist hüpoteesi nimetatakse Sapir-Worfi hüpoteesiks ehk keeleliseks relativismiks. Generatiivse grammatika rajaja on N. Chomsky. Gerneratiivne grammatika teeb vahet pädevuse ja esituse vahel. Paljud generativistid arvavad, et neist kahest on keeleteaduse uurimisobjekt üksnespädevus. Igal lausel on olemas süvastruktuur ja pindstruktuur. Esimene on universaalne, teine on eri keeltes erinev. Keeleomandamise universaalset mehhanismi nimetatakse universaalseks grammatikaks. Keelte tüpoloogiline liigitus selline liigitus, mis rühmitab keeli nende grammatiliste sarnasuste alusel. Keelte genealoogiline liigitus selle liigituse alusel rühmitatakse keeled keelkondadesse nende ühise päritolu alusel. Sugulaskeel keeled, mis on põlvnenud samast algkeelest ja kuuluvad seetõttu samasse keelkonda. Isolaatkeel keel, millel ei ole leitud ühtki sugulaskeelt. Keelte sugulust kujutatakse puuna
See on lapsel kõne omandamises vajalik, sest lapsel on vaja kedagi, kes ikkagi temaga räägiks. Kõne omandamise varajastel etappidel on oluline, et laps suudaks kõnevoolu tükeldada ja seostada juttu ümbritsevate asjade, sündmuste ja enda kogemustega. 15) Mis juhtub, kui lastel puudub kasvades kokkupuude keelega? Millele see viitab? Tooge näiteid analoogsetest protsessidest loomariigis. Ilma keelega kokku puutumata lapsed rääkima ei hakka. See viitab keeleomandamise kriitilisele perioodile. 16) Kas imikud eristavad oma emakeelt võõrkeeltest? Millest võib see tuleneda ja kuidas on seda uuritud? Kui vanalt muutub kõne taju emakeele spetsiifiliseks? Kuidas võiks seda uurida? Tehes edusamme emakeele jaoks vajalike häälikute omandamises, kitsenevad lapse võimalused teisi keeli foneetiliselt täiuslikult ära õppida. Laps jätab välja foneemid, mida tema emakeeles ei ole.
b) järjestikune keelteomandamine 2) 12+ – hiline kakskeelsus 3) inimene võib L2 omandada mis tahes eas (kuid erinevate tulemustega): küsimus on selles, kui hästi see õnnestub Kas keele omandamise vanus mõjutab omandamise kvaliteeti? Jah, nt kriitilise ea teooria. Mida vanemalt õpid, seda nõrgem tulemus. Miks ei õpi täiskasvanu nii hästi L2 ära kui laps? Täiskasvanu on neuroloogiliselt, kognitiivselt ja psühholoogiliselt erinev: keeleomandamise mehhanism (neuroloogia) jääb ära; inimene on rohkem kogenud (kognitiivsus) ja kogemus segab, sest on ühe keele külge pandud juba; inimene kardab erineda ja end lolliks teha (psühholoogia), aga laps ei oska veel karta/häbeneda. Täiskasvanu oskab lugeda-kirjutada ning on silmitsi suurema varieerumisega. Täiskasvanul on rohkem infot. Täiskasvanul pole motivatsiooni, sest lapsel on rohkem vaja keelt õppida, muidu inimeseks ei saa.
mille alusel moodustatakse mõtestatud sõnade järjestus. Täiskasvanud muudavad lastega rääkides tihti oma kõnet. Hoidekeeles räägitakse aeglasemalt, rõhutatud intonatsiooniga, lihtsustatakse lausestruktuuri, lausung on lühem, pausid pikemad ja sagedasemad. Hoidekeel on seotud positiivsete emotsioonide väljendamisega räägitakse õrnemalt, kasutatakse palju hellitusnimesid. On leitud, et hoidekeel on lapse arengule tähtis. Ükski keeleomandamise teooria ei suuda keeleõpet täielikult ära seletada. 9.4. Keel ja mõtlemine Inimene kasutab keelt ka mõtlemiseks. Keelelise relatiivsuse oletus Inimese ettekujutus maailmast ja tema mõtlemisviis peaksid olema mõjutatud sellest, missugust keelt ta kõneleb. Tuntakse ka Sapiri-Whorfi hüpoteesina. 10. Motiivid ja vajadused 10.1. Mis on motivatsioon Motivatsioon on üldisem asjaolude kogum, mis meid tegutsema paneb ja tegutsemas hoiab.
Ta viis oma uurimuse läbi erinevate hinnaklassidega New York'i kaubamajades). Võetakse üks keeleüksus, mida kvantitatiivsete tunnustega võrreldakse. · Eesti keele varieerumist näeme eelkõige murretest. Meie ametlik murdejaotus pärineb aastast 2002. ,,Eesti murded ja kohanimed". Seal on murded jaotatud: saarte, lääne, kesk, ida, mulgi, tartu, võru, setu ranna ja alutaguse murdeks. Psühholingvistika · Keel ja meel, nende areng (lapsekeel) keeleomandamise uurimine. Uuritakse keele arengu ja lapse muu arengu seoseid. Keeleliste nähtuste uurimine, mis vorme võtavad lapsed kõige enam oma keelde. Psühholingviste huvitab keele arengu ja lapse muu arengu seos. · Eksperimentaalne psühholingvistika huvitutakse sellest, milline on silmade liikumine lugemisel või milliseid objekte milliseid objekte jälgitakse. · Kakskeelsus Teise keele omandamise uurimine
Psühholingvistika • Psühholingvistika on interdistsiplinaarne teadus (psühholoogia, neuroteadused, lingvistika, eripedagoogika jm) • Laias mõttes psühholingvistika uurib (1) keele omandamist (L1 ja L2, sh mitmekeelsust üksikisiku tasandil) (2) keele mõistmist (comprehension); (3) keele tootmist (produktsiooni). (kuidas inimene saab aru) Seega: psühholingvistika uurib mentaalset infrastruktuuri, mis teeb keele võimalikuks. Põhilised keeleomandamise teooriad Biheiviorism (alates 20. sajandi algusest): õppimine seisneb stiimulite ja reaktsioonide vaheliste seoste tekitamises. Keele omandamine toimub treenimise ja imiteerimise kaudu. Kognitivism: keel areneb lapse kognitiivse arengu käigus, mõtlemisel oluline roll keele jaoks ja keelel mõtlemise jaoks. Tänapäeval ühendatakse need vaated tihti „emergentsionistlikuks“ lähenemiseks. Uurimisobjektid Kombinatsioonid neljast dimensioonist: 1. representatsioon või protsess 2
vastusena, millele ema omakorda vastab. Kui laps areneb, hakkavad vanemad teda kõne ajal keeleliselt vähem toetama, eeldades neilt järjest keerukamat ja täpsemat vastamist. Seda olukorda võib võrrelda olukorraga tellingute kasutamisel maja ülesehitamiseks, kus nendest loobutakse siis, kui hoone juba püsti seisab. Kas vanemate selline abi on lapse keeleomandamisel põhilise tähtsusega? Imiteerimismehhanism näib oma lihtsusega ahvatlevana, ent ei seleta kõiki keeleomandamise külgi. Kui imiteerimine oleks peamine keeleõppimise mehhanism, siis milleks alustavad lapsed kõnet üksikutest sõnadest ja telegrammistiilist? Imiteerimise idee ei selgita ka seda, kuidas juba väike laps suudab oma kõnega väljendada uudsust nii arusaamu kui ka väljendeid, mida ta enne kuulnud pole. Imiteerimise hüpoteesi vastu räägib ka ülereguleerimine (overregularisation), mis tekib siis, kui laps on keele
annaabi.ee 
