Kuidas kantakse eesti keele eest hoolt? ??!! Mis on keelenormid? • … ehk normid on on mingil ajal mingis keelekollektiivis objektiivselt eksisteerivad sõnade häälikehitus ja tähendused, sõnamoodustus- ja sõnamuutmismallid, süntaktiliste üksuste (sõnaühendite, lausete) mallid. • Keelenormi, mis on fikseeritud keelekorraldusallikais, nimetatakse keelenorminguks. Keelenormidest eristatakse Kirjakeele Ajakirjandus- normid normid Ilukirjandusnormid Kirjakeele normid • Kirjakeeles normitakse: sõnade õigekirjutust, hääldust (rõhk, välde), vormimoodustust (käänamine, pööramine, võrdlusastmed), sõnamoodustust (tuletised, liitsõnad), sõnade stiiliväärtust, lauseehitust ja soovitatavaid tähendusi. • Näited: ajameelne- hajameelne, sokk- sokkki,
päeval hätta". Kuni 19.sajandi II pooleni kirjutas igaüks vastavalt oma hariduse, keelemurde või sisetundele. Kui trükisõna hakkas rohkem levima, vajati ka ühtseid keelereegleid, et kõik saaksid loetust aru ja oleks mida koolis õpetada. Kui igaühel on oma reeglid, ehk reegleid üldse poleks, võib juhtuda, et lõpuks ei saa me teineteisest enam üldse aru. Igapäevaselt hakkame juba harjuma, et asjad ei ole täpselt normeeritud. Kuid on valdkondi, kus siiski peab keelenormidest kinni pidama. Näiteks ajalehtede ja isegi mõnede kirjastuste töö on lohakas. Igasuguse teksti kirjutamine on kompromiss standardi ja isikupära vahel, kuid tihti kohtab tänapäöeva väljaannetes toimetaja puudumist. Lauseehitus on kohmakas, stiil ebaühtlane ja grammatikavead vaatavad vastu. (1, Riho Laurisaar). Olen ise koolis käinud nn. Vene ajal, kui grmmatikale pöörati suurt tähelepanu ja pidi keelereegleid pähe õppima
päeval hätta“. Kuni 19.sajandi II pooleni kirjutas igaüks vastavalt oma hariduse, keelemurde või sisetundele. Kui trükisõna hakkas rohkem levima, vajati ka ühtseid keelereegleid, et kõik saaksid loetust aru ja oleks mida koolis õpetada. Kui igaühel on oma reeglid, ehk reegleid üldse poleks, võib juhtuda, et lõpuks ei saa me teineteisest enam üldse aru. Igapäevaselt hakkame juba harjuma, et asjad ei ole täpselt normeeritud. Kuid on valdkondi, kus siiski peab keelenormidest kinni pidama. Näiteks ajalehtede ja isegi mõnede kirjastuste töö on lohakas. Igasuguse teksti kirjutamine on kompromiss standardi ja isikupära vahel, kuid tihti kohtab tänapäöeva väljaannetes toimetaja puudumist. Lauseehitus on kohmakas, stiil ebaühtlane ja grammatikavead vaatavad vastu. (1, Riho Laurisaar). Olen ise koolis käinud nn. Vene ajal, kui grmmatikale pöörati suurt tähelepanu ja pidi keelereegleid pähe õppima
Vastupidi: seal väidetakse järjekindlalt, et normikeel on ühiskonna kõrgemate sotsiaalsete kihtide keelele toetuv allkeel ja suuresti kõrgemate kihtide kasutatav allkeel. Mida madalam sotsiaalne kiht, seda suurem on erinevus normikeelest ja seda heterogeensem on vastava rühma keelekasutus. Madalamad sotsiaalsed rühmad püüavad muuta oma keelekasutust kõrgemate rühmade suunas, kuid mitte ainult ja mitte alati. On olemas ka hoopis vastupidine tendents: hoida nimelt kinni oma kihi keelenormidest (vt eespool). Samuti erinevad oluliselt meeste ja naiste suhted normikeelega (vt eespoolt). Teisisõnu: normikeel (ehk eesti keeleteaduses kirjakeel tema tavalisimas tähenduses) on ise üks allkeel. Sealjuures võime teda käsitada nii registrina (kuna teda kasutatakse tavaliselt kindlates situatsioonitüüpides) kui ka sotsiolektina, kuna teda valdavad kindlate sotsiaalsete omadustega inimrühmad. See omakorda lubab meil vaadelda kõiki sotsiolekte samas terminoloogias.
traditsioonilise kangelase kuju väheveenvalt. Kangelast asendab kahtluste ja süütunde küüsis vaevlev antikangelane või ajaloosündmustes osalev, kuid nende kulgu mitte määrav tavainimene. Kuid ajaloolise kirjanduse muutumise peapõhjus seisneb mõistmises, et ajaloolise tegelikkuse täielik edasiarendamine on võimatu, sest ka minevikust kirjutades lähtub autor ikka oma kaasaja probleemidest, ideoloogilistest-poliitilistest põhimõtetest ja keelenormidest. Anakronism on võte, kus ühest ajajärgust pärit objekt või inimene asetatakse teise ajajärku (pinnapealne anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil), sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused)). Näide: Andrei Hvostovi näidend ,,Henrik" (2006) Henriku maailma ja tänapäeva kohtumistega virtuaalses ruumis. Suundumused: 1
annaabi.ee 
