algkeelest • näiteid loomariigist, mütoloogiast, peresuhetest • vasikas, vasar, sõsar, tütar, udar, tarvas, varss, taevas, marras, suur, sada, arva-, iva, mesi, ora, puhas, põrsas, sarv, viha Balti laenud (alates II at lõpust eKr; 94–156 tüve) • segaasustuse tagajärjel; laenud valdkondades, mis eeldavad tihedat suhtlust (“põhjusetud” laenud) • somaatilised: hammas, kael, karv, reis • olme, tööriistad: ais, kirves, luud, ratas, teivas, sild, luht, seeme, tara, mõdu, puder • loodus: hani, angerjas, hirv, lõhe, oinas, härg, mets, hernes, hein • ühiskond: hõim, kaim, mõrsja, sõber • värvused: haljas ‘rohekas; toores’, hall, kollane, ruske • mütoloogia: põrgu, taevas(?) • arvsõnad: tuhat Germaani laenud (I–II at eKr – 13. saj; 269–397 tüve) • tihedad kontaktid, mõju eesti keelele suurem kui balti laenudel; peegeldavad muutusi elukorralduses
grammatisatsioon kui keeleteaduse see osa, mis tegeleb grammatisatsiooniprotsesside uurimisega. Iseseisva uurimisvaldkonnana tõusis huvi keskmesse 1980.–1990. aastatel 2 Näiteks komitatiivi kujunemine: kansak > kāsak > kāsa? > kāsa > kâs > kas > -ka > -Ga (vrd soome kansa ‘rahvas, selts’,kansak ‘seltsi (kuhu?)’ Grammatisatsioonimehhanismid: 1. desemantisatsioon 2. reanalüüs 3a. laiendus 3b. analoogia 4. dekategorisatsioon Grammatisatsiooniprotsessi universaalsus: Suur osa grammatisatsiooniprotsesse toimuvad maailma keeltes (olenemata nende sugulusest ja geograafilisest lähedusest) ühtmoodi. Grammatiseerumine kui ühesuunaline protsess (areng suurema grammatilisuse suunas, aga mitte vastupidi). Vorm: TÄISTÄHENDUSLIK ÜKSUS > GRAMMATILINE SÕNA > KLIITIK > MUUTEAFIKS > Ø
seaduspärasuste ja põhjuste selgitamisega. Näiteks eesti keele kaasaütlev kääne ehk komitatiiv on tekkinud nii: *kansassa >*kanassa >*kaas >*-ga Miks keeled muutuvad? 1. ÖKONOOMIA: kommunikatiivse ehk suhtluseesmärgi saavutamiseks püüavad keelekasutajad rääkida võimalikult lühidalt ja selgelt. 2. ANALOOGIA: Ebreeglipärasusi keeles püütakse tasandada ebareeglipäraseid vorme muudetakse nii, et need kohanduksid reeglipäraste vormidega, mis on moodustatud produktiivse reegli järgi. 3. KEELEKONTAKT: Erinevate keelte kõnelejad suhtlevad omavahel ja laenavad keelelisi üksusi. MÕTLEME NÄITEID! (fb) Analoogia näide Eesti keele mitmuse tunnud de/-te on üldistunud enamiku käänete mitmuse vormides, sest
üi erandid on laensõnad rüiu ja süit. ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi hääldatakse: süüa, süüakse, käia, käiakse, siia, laiad, riiul, ioon, minia, preemia, keemia. Erand on tegijanime liide -ja (morfoloogilise põhimõtte järgi alati ainult -ja): müüja, käija, viija, ronija, tulija, organiseerija. Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata: kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, tuuleliplus, kausjas, jõmlus, monarh, harf, revans, bors; poeg, laul, liuda, pael, pea, sõudma, seisev (vrd juhtumid, kus ei ole diftong, vaid kaks silpi: poeem, oaas, rituaal, viiul, müüa). Erand l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
