E. Muuk püüdis ühitadaühtlustumine Aaviku ja Veski erinevaid suundumusi, paludes eesti Kirjanduse Seltsi Elmar Muuk keeletoimkonnalt seisukohti probleemsetes küsimustes. „Väike õigekeelsus-sõnaraamat“ Haridusministeerium kuulutas selle Ilm 1933 + viie ametlikuks keeleliseks juhiseks koolidele ja aastaga 6 ametiasutustele kordustrükki 1927 „Eesti keeleõpetus“, millest ka lühem väljaanne koolidele Alates 1927. aastast hakati koolides õpetama normitud kirjakeelt. 1930. aastateks kujunenud stabiilne keelesituatsioon. Ametlikult tunnustati Veski ja Muugi otstarbekohasusest lähtumist. Koolis aluseks Muugi õpikud ja õigekeelsusnormiks tema sõnaraamat
Maailma keelte iseseisev töö Arapaho keel Põhja-Ameerika üheks suurimaks keeleliseks liiduks on algonkini(Algonquian, Algonkian) keelkond. See hõlmab peaaegu et tervet Ida- ka Kesk-Kanadat, The Great Lakes regiooni, mis võtab enda alla nii Ameerika Ühendriike kui ka Kanadat, ning USA Atlandi ranniku põhja-osa. Algonkini keelkonna kõnelejaid on maailmas üle 190 tuhande, kusjuures Ameerika Ühendriikides see arv langeb, Kanadas aga järjekindlalt tõuseb. Algonkini keelkonda kuulub 43
Foneemi kirjeldavad distinktiivtunnused. Praha koolkond käsitles opositsioone, millel on kaks tunnust (heliline-helitu jms). Selliseid opositsioone nimetatakse binaarseteks. Ameerika strukturalismi aluseks oli antropoloogiline lingvistika. Tegeldi põlisrahvaste keelte ja kultuuride uurimusega. B. L. Worf ja E. Sapir arvasid, et keeleerinevused tingivat mõtlemiserinevusi ja kaugemas ulatuses ka maailmavaadet. Sellist hüpoteesi nimetatakse Sapir-Worfi hüpoteesiks ehk keeleliseks relativismiks. Generatiivse grammatika rajaja on N. Chomsky. Gerneratiivne grammatika teeb vahet pädevuse ja esituse vahel. Paljud generativistid arvavad, et neist kahest on keeleteaduse uurimisobjekt üksnespädevus. Igal lausel on olemas süvastruktuur ja pindstruktuur. Esimene on universaalne, teine on eri keeltes erinev. Keeleomandamise universaalset mehhanismi nimetatakse universaalseks grammatikaks. Keelte tüpoloogiline liigitus selline liigitus, mis rühmitab keeli nende
liinibuss//) 4. Liigitus peab olema pidev. (tuleb lähtuda lähimast võimalikust sooterminist – viga1: asjad jagunevad huntideks, karudeks ja teisteks;; viga2: loomad jagunevad selgroogseteks, putukateks, ämblikeks jt //pigem ikka enne selgroogsed vs selgrootud ja seejärel omakorda liigitamine veel//) 7. OTSUSTUS JA VÄIDE. VÄIDETE LIIGID. Otsustus on mõtlemise vorm, milles mõistetele omistatakse või mõistel välistatakse mingi omadus (tunnus). Otsustuse keeleliseks väljendusvormiks on lause, milles jaatatakse või eitatakse mindagi tegelike või kujuteldavate objektide, nähtuste, omaduste või suhete kohta. Lihtväited (subjekt, predikaat, koopula, kvantor) – kategoorilised väited (üldjaatav, üldeitav, osajaatav ja osaeitav). Suhteväited (mõnele tudengile ei meeldi ükski õppejõud, mõni täiskasvanu laulab paremini kui kõik lapsed) 8. KATEGOORILISED VÄITED JA TERMINITE KUI LOOGILISTE LAUSELIIKMETE MAHUD. (vt lisaks E
liinibuss//) 4. Liigitus peab olema pidev. (tuleb lähtuda lähimast võimalikust sooterminist viga1: asjad jagunevad huntideks, karudeks ja teisteks;; viga2: loomad jagunevad selgroogseteks, putukateks, ämblikeks jt //pigem ikka enne selgroogsed vs selgrootud ja seejärel omakorda liigitamine veel//) 7. OTSUSTUS JA VÄIDE. VÄIDETE LIIGID. Otsustus on mõtlemise vorm, milles mõistetele omistatakse või mõistel välistatakse mingi omadus (tunnus). Otsustuse keeleliseks väljendusvormiks on lause, milles jaatatakse või eitatakse mindagi tegelike või kujuteldavate objektide, nähtuste, omaduste või suhete kohta. Lihtväited (subjekt, predikaat, koopula, kvantor) kategoorilised väited (üldjaatav, üldeitav, osajaatav ja osaeitav). Suhteväited (mõnele tudengile ei meeldi ükski õppejõud, mõni täiskasvanu laulab paremini kui kõik lapsed) 8. KATEGOORILISED VÄITED JA TERMINITE KUI LOOGILISTE LAUSELIIKMETE MAHUD. (vt lisaks E
24. SUHTLUS- JA KEELELINE PÄDEVUS SOTSIOLINGVISTIKA MÕISTES Kuigi mitmekeelne kõneleja vajab vestluse ülesehitamiseks vähemalt 2 oskust: sõltuvalt vestluspartnerist nii üks- kui ka kakskeelsete vestlusnormide ning –strateegiate tundmist, mingil määral ka teise kontaktkeele tundmist –, ei eelda see ühegi keele perfektset valdamist. Keele sotsiolingvistiline kasutusoskus = kõneleja valmisolek ning suutlikkus mitmekeelseks suhtluseks ja mitmekeelseks keeleliseks käitumiseks eri olukordades ning keelekasutusväljadel. 25. ÜKSIKISIKU KEELEKASUTUST MÕJUTAVAD TEGURID haridustase sugu sotsiaalne kuuluvus prestiiž seltskonnas elukoht (murdetaust) võõrkeelte oskus vanus vestluskaaslane
MÄRKUS: Päris kindlasti tasub läbi lahendada asjassepuutuvad ülesanded Vuksi õpikust, kus on esitatud ka ülesannete lahendused. 10_fl_i-v L3 OTSUSTUS Otsustus (ik judgement, statement) on mõtlemisvorm, milles jaatatakse või eitatakse midagi objektide (asjade), nähtuste, omaduste või suhete (seoste) kohta. Otsustuse keeleliseks väljendusvormiks on lause. (Nt Kanti järgi peab enne midagi otsustama, kui seda saab lausuda.) Klassikalises (formaalses) loogikas käsitletakse väitelauseid ehk väiteid (ik assertion, statement). Iga väide on lause, kuid iga lause ei ole väide. Väide peab olema kas tõene (ik true) või väär (false) ja grammatiliselt õige (tarvilikud tingimused) ning vajadusel ka kontekstuaalselt mõttekas.
Miks siiski vormid varieeruvad? Keevallik küsitles oma magistritöös eesti keele õppejõude, õpetajaid ja keeleteaduse magistrante ning nemad arvasid, et varieerumist põhjustavad murdetaust, suhtlussituatsiooni erinevus, suhtluspartner, mood, kõnetempo, kõneleja väsimus, enesekontroll, haridustase, stiililine markeeritus ja sõnatüve pikkus. Tema küsitluse tulemused andsid mõista, et nd-lõpp on markeeritud ning muust tekstist eristuv (Ibid: 46–47), seega võib seda pidada keeleliseks erijooneks. 2.2.3. Lühenenud adverbid Kõnekeelele on iseloomulik sõnade lühenemine, häälikute või silpide lühenemine või kadu. Adverbid tegelikult, suhteliselt ja ainult võivad suulises keeles lüheneda. (Rebane 2014: 56) Sellesse nimistusse saab lisada teisigi lt-lõpuga sõnu, näiteks praktiliselt, põhimõtteliselt. Nimetatud adverbid on muutunud episteemilisteks modaalpartikliteks – neid on lähemalt uurinud Annika Valdmets. Nii nagu kõnekeeles, nii on ka netikeeles
Iga tõene lause on võimalik, iga paratamatu lause on tõene.
Loogiliselt paratamatu lause on tõene kõikides võimalikes maailmades.
AKSIOLOOGILISED (ik axiological) modaalsed laused (
Erinevad keelelised mustrid tingivad erinevaid mõtlemise ja mõnikord ka käitumise mustreid. Seega on inimese olemine maailmas suuresti keele poolt kujundatud. (Vrdl sellega, mida kirjutab seostest soomeugri keelte ja nende rahvaste mõtlemise vahel Uku Masing.) Edward Sapir 1884-1939 Ameerika antropoloog ja keeleteadlane Benjamin Whorf 1897-1941 Ameerika keeleteadlane Sageli nimetatakse Sapir-Whorfi ja teiste samalaadse mõttesuuna esindajate käsitlust kultuurist ja lingvistiliseks v keeleliseks determinismiks, s.t. et keel määrab täielikult ära inimeste maailmapildi. Whorfi ühes tuntud uurimuses räägib ta inuittide keelest, milles on kümneid eri sõnu erinevate lume olekute kohta. See uurimuse järeldused said hiljem palju kriitikat. Võrdluseks etteruttavalt: ökoloogilisest vaatepunktist pole mitte keel see, mis õpetab inuitti märkama kümneid lume olekuid, vaid elamine lumises keskkonnas on kujundanud inuittidel sellise keele.
Kuna õiguse tõlgendamise (õiguse tegelikust sisust arusaamise) viisid ning võtted on grammatiline, loogiline, süstemaatiline ning ajalooline (vt teema V), siis kasutame selgitustes seonduvalt nende mõisteaparaati. Teaduses levinud üldise käsitluse kohaselt kui ka formaalloogikas on mõiste (ld: notio) mõtlemise vorm, mis peegeldab terviklikena mistahes nähtusi neile eriomaste tunnuste kaudu. Mõelda tähendab opereerida mõistetega, kusjuures mõiste keeleliseks väljendusvormiks on sõna (Vuks, 84, lk 12-14). Seega: mõiste on sisu, sõna on sisu kandev vorm; mõiste on mõtlemise ühik, sõna on kõnekeele ühik. Põhimõtteliselt võib mistahes sõna olla mingi mõiste kandjaks, kuid õigusteaduslikus kirjanduses kasutatakse sõna mõiste juriidiline termin tähenduses. Termin (ld: terminus) teaduses on täpselt piiritletud sisuga oskussõna; juriidiline termin õigusteaduses on täpselt piiritletud juriidilise tähendusega oskussõna.
Titakeelt oskavad kõik inimesed. Isegi neljaaastased lapsed räägivad endast noorematega titakeeles. Selles keeles on lühemad laused, vähem sõnu, lihtsam grammatika, öeldut korratakse mitmeid kordi üle. Jutt käib asjadest, mis on siin ja praegu. Räägitakse õrna häälega, aeglaselt, suurte pausidega. Lastekeele uurijad arvavad, et selline lihtsustatud kõne on lapse normaalseks keeleliseks arenguks vajalik. See aitab lapsel pidevas keelevoos üksikuid sõnu eristada ja neid inimeste, asjade ja sündmustega seostada. Kas laps areneb normaalselt? 234 Lapse areng on esimesel eluaastal väga kiire. Iga nädal toob midagi uut. Sageli on vanemad lapse arengu kiiruse pärast mures. Nad kardavad: äkki ei ole mu lapsega kõik korras, äkki olen jätnud ise midagi olulist tegemata. Last võrreldakse küll teiste
uskuda lõppjäreldust.3 D5.2. Järeldamine (inference) on protsess, mis võib siduda kokku väidete komplekti nii, et lähtutakse ühest või mitmest eeldusväitest ning jõutakse mingi ülejäänud väiteni – lõppjärelduseni. Põhiline erinevus arutluse ja järeldamise vahel seisneb selles, et arutlus on staatiline mõeldav järeldustee, mitte tegelik järeldamise protseduur, mida võibki nimetada järeldamiseks. Arutluse ja järelduse keeleliseks väljendusvormiks on väitlausete jadast koosnev tekstilõik, milles osa väitlauseid on eeldused ning üks väitlause on lõppjäreldus. Ka arutlust ehk järeldust väljendava tekstilõigu kohta võib kasutada oskussõnu arutlus ehk järeldus, loogikas pole tavaks eristada mõtlemises ja keeles toimuvat arutlust.4 Kokkuleppeline täpsustus, mis on kooskõlas definitsioonidega 5.1 ja 5.2: arutlus ehk järeldus – kokkuleppeline mõtlemise vorm, mis koosneb väidete (või ka
uskuda lõppjäreldust.3 D5.2. Järeldamine (inference) on protsess, mis võib siduda kokku väidete komplekti nii, et lähtutakse ühest või mitmest eeldusväitest ning jõutakse mingi ülejäänud väiteni lõppjärelduseni. Põhiline erinevus arutluse ja järeldamise vahel seisneb selles, et arutlus on staatiline mõeldav järeldustee, mitte tegelik järeldamise protseduur, mida võibki nimetada järeldamiseks. Arutluse ja järelduse keeleliseks väljendusvormiks on väitlausete jadast koosnev tekstilõik, milles osa väitlauseid on eeldused ning üks väitlause on lõppjäreldus. Ka arutlust ehk järeldust väljendava tekstilõigu kohta võib kasutada oskussõnu arutlus ehk järeldus, loogikas pole tavaks eristada mõtlemises ja keeles toimuvat arutlust.4 Kokkuleppeline täpsustus, mis on kooskõlas definitsioonidega 5.1 ja 5.2: arutlus ehk järeldus kokkuleppeline mõtlemise vorm, mis koosneb väidete (või ka
annaabi.ee 
