Neid tuntakse just nende värvivahetusvõime tõttu, mis lubab neil niimoodi märkamatuks jääda: mõned muutuvad hallist roheliseks või vihastudes isegi punaseks. Kameeleonid on erilised ka erakordsete silmade poolest, mida nad võivad liigutada koos või mõlemat eraldi. Nende haakuv saba ja näpitsakujulised sõrmed lubavad neil hästi püsida varitsuspunktil, mille nad on valinud, et putukaid jahtida, millest nad toituvad ja mida nad püüavad välkkiire keeleliigutusega. Keel võib olla sama pikk kui keha ja saba kokku ning on liimine nagu tavaline kärbsepaber. Mõnd ritsikat nähes liigub kameeleon sellele piisavalt lähedale ja tema pikk keel viskub nagu vedru suust väja. Ta püüab putuka oma koonilise keeleotsaga kinni ja sööb ära. Toit Kameeleon sööb kiile, sääski, rohutirtse, jahuusse, kilke, kärbseid, prussakaid ja muid putukaid. Elukoht Madagaskar on tõeline kameeleonite kodumaa: just sellel Aafrikast itta jääval suurel saarel
Pärast päikeseloojangut urust väljudes võib kärnkonn saagiotsinguil läbida küllaltki pikki vahemaid. Märgade ilmadega on kärnkonn kõige aktiivsem. Hommikuks on kärnkonn enamasti liikunud tagasi oma esialgsesse peidupaika ja nii võib mitu kuud ühes urus elada. TOITUMINE Kärnkonnade peatoiduks on putukad ning limused ja nälkjad aga ka põrnikad, röövikud, kärbsed, vihmaussid ja isegi väikesed hiired. Väikest ja liikuvat saaki püüab kärnkonn kiire keeleliigutusega, suuremat saaki haarab ta kogu suuga.Hammaste puudumise tõttu neelavad kärnkonnad saaklooma tervena mitme neelatusega alla. Kärnkonn ei tunne oma saaki ära, pigem proovib ta pimedas jahti pidades rünnata ja ära süüa iga pisikese tumeda liikuva kogu. Ühe uurimuse käigus selgus, et harilik kärnkonn püüab kinni püüda 1 cm suurust tumedat paberitükki, pidades seda saagiks, kuid suuremate tükkide järele ta enam ei haara. PALJNEMINE
annaabi.ee 
