(Hennoste, Pajusalu 2013: 19). Vastavad eesmärgid püstitatakse Eesti keele arengukavas mitmeks aastaks, mis koostatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti keelenõukogu koostöös. Tiiu Erelti järgi on keelekorraldus teadlik kirjakeele arendamine, rikastamine, püsistamine ja ajakohastamine. Keelekorralduse eesmärk on hoolitseda selle eest, et eesti kirjakeel oleks hea ning kasutajaskonnal oleks võimalik kasutada seda nii oma tunnete väljendamisel kui ka mistahes muul elualal. Keelekorraldusel on justkui kaks erinevat funktsiooni: ühelt poolt ta kiirendab keele muutumist (rikastab sõnavara, eelistab liitsõnamoodustuses s-liitumist) ning teiselt poolt jällegi pidurdab muutumist (näiteks eelistab järgarvsõnade kasutust). (Erelt 2001: 23-24) Eestis jaguneb keelekorraldus üld- ja oskuskeelekorralduseks ning nimekorralduseks (Hennoste, Pajusalu 2013: 20). Keelekorraldusega käib käsikäes keelehoole. Kui keelekorraldus annab soovitusi keele
keskendub klassikaline terminoloogia just sellele praktilise tegevuse valdkonnale. Wüster pidas terminoloogiat iseseisvaks interdistsiplinaarseks alaks lingvistika, kognitiivteaduste, infoteooria, kommunikatsiooniteooria ja informaatika kokkupuutepiirkonnas. Lisaks Viinile on klassikalise terminoloogia koolkonnad arenenud ka Prahas, endises Nõukogude Liidus ja Quebecis. Neist kõige omanäolisem on Quebeci koolkond tugeva rõhuga sotsiolingvistikal, keelekorraldusel (kakskeelne, poliitiliselt korrektne ja rikas riik) ning terminoloogiakoolituse pedagoogilistel aspektidel. Praha terminoloo- giakoolkond põhineb sama linna järgi nimetataval funktsionaalling- vistika suunal ning uurib oskuskeelt kui funktsionaalstiili, kõrvuti näiteks ajakirjandusstiiliga. Nõukogude koolkond sai alguse Wüsteri mõttekaaslaste Sergei Tšaplõgini ja Dmitri Lotte töödest. Kuna ka praktilised vajadused olid sarnased (standardimine), siis on Moskva
annaabi.ee 
