· Arendas morfoloogiat · Huvi keele arendamise vastu Aavik Veski Näited: võttis kasutusele sark, embama; Näited: oskussõnad: iive, valk, elamus;aitas ,,Tuleviku eesti keel" seal esitas oma koostada üle 30 oskussõnaastiku, seisukohad, ,,Noor-Eesti" liige 19. saj keskel elanud kirjakeele arendaja 20. saj alguse keelekorraldaja ja teadlane · Eesti keele uurija ja arendaja · Eesti kirjakeele arendaja ja uurija · Astmevahelduse looja · Abiks õigekeelsus sõnaraamatu · Uue kirjaviisi idee koostamisel · Arendas lauseõpetust · Oskas leida kõigile sobiva kuldse kesktee Ahrens · Lõi käänd- ja pöördkondade süsteemi
augusti aastal 1966 tinglikuks. Sellel päeval otsustati sisse seada žurnaal ja hakata keelenõuannet kirja panema. Sellest hetkest alates on see tinglik keelenõuande alguskuupäev tekkinud. Esimest kindlat inimest, kes keelenõuande üles kirjutamisega tõsisemalt algust tegi, pole teada, aga esimene keelenõuandja oli Rudolf Karelson, kes pani kirja oma nõuande ühe elemendi eesti keelse nimetuse kohta ja see oli kutsetoorium, mille tänapäevane nimi on radefordium. Keelekorraldaja tõdesid, et tollal küsiti üsna sageli samu asju, mis tänapäevalgi. Tavalised lihtinimesed nii palju ei küsinud, pigem olid agarad küsijad toimetajad, kes küsisid igasuguseid keerulisi küsimusi. Keelenõu koormus on tunduvalt muutunud võrreldes aastakümnete taguse ajaga. Kaheksakümnendatel aastatel oli ka selliseid perioode, kus päevas oli üks-kaks kõne või mitte ühtegi. Tippaeg oli kuskil üheksakümnendate aastate esimesel poolel, kus oli lausa 50-60 kõnet päevas.
Johannes Aavik suri 17. Märtsil 1973. Aastal Stockholmis ja on maetud sealsele Metsakalmistule. 26. septembril 1992. aastal loodi Johannes Aaviku Selts, mida juhib Helgi Vihma. Johannes Aaviku Seltsi on kogunenud eesti kultuuri huvilised, eriti keeleuuenduse, kirjanduse ja hõimukultuuride huvilised inimesed. Selts peab oma ülesandeks koguda ja uurida Johannes Aaviku pärandit, tutvustada Aavikut kultuuriloojana: keeleteoreetiku, keelereformaatori, keelekorraldaja, kirjaniku, publitsisti, kriitiku, tõlkija, kirjastaja, pedagoogi ja seltsitegelasena, aidata kaasa eesti keele ja kirjakultuuri arendamisele ning kaitsmisele. 4.Kokkuvõte Johannes Aavik tegi palju head eesti keele heaks, mõeldes uusi sõnu ning tõlkides raamatuid eesti keelde. Ta tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega ning tal see isegi õnnestus. Lapsepõlves meeldis talle väga võõrkeeli õppida
peaksid sobima olemasolevasse keelesüsteemi, pooldasid keele loomulikku arengut. Aaviku uuenduslikku keelekasutust viljelesid nooremad haritlased: Villem Grünthal-Ridala, rühmitus Tarapita. JOHANNES Voldemar Veski keelekorraldajana Erialalt loodusteadlane, keeleteaduses iseõppija, hiljem pedagoog, keeletoimetaja, terminoloog, keelekorraldaja, Tartu Ülikooli eesti keele lektor, hiljem professor ning ETA akadeemik • „Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest“ – artikkel 1913 – milles: keel kui elusorganism, mis areneb ise ja Veski • selle radikaalne ja järsk muutmine pole õige • hindas kirjakeele selgust ja reeglipärasust • oluliseks pidas tarbe- ja teaduskeelt
Grammatikaterminoloogia loomine (suur osa kasutusel praegugi): käänete nimetused, ainus ja mitmus, häälik, kääne ja käänamine, pööre ja pööramine, käändkond ja pöördkond, asesõna, täisminevik ja enneminevik jpt. 1896 ,,Eesti keele Lause-õpetus. Eesti keele grammatika teine jagu" 9. Johannes Voldemar Veski ja keelekorraldus. 1912 ,,Eesti kirjakeele reeglid": keelekonverentside kokkuvõtted Keel kui muutuv ja arenev elusorganism; keelekorraldaja kui aednik. Informatsiooni, hariduse, teaduse vahend, tarbekeel. Arenguks vajaminev aines keeles endas olemas. 1918 ,,Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat": esimene eesti õigekeelsussõnaraamat 1933 ,,Väike õigekeelsuse sõnaraamat": toimetaja Elmar Muuk oskussõnaraamatud 10. Johannes Aavik ja keeleuuendus. 1924 ,,Keeleuuenduse äärmised võimalused": keel kui inimtegevuse abivahend, instrument, masin, mille ülesandeks on mõtete väljendamine, esteetilise mõju saavutamine
sekkumiseta hakkama. Konventsioone võib paralleelselt käibida mitu ja ükski neist ei ole teistest õigem. Lisaks on iga konventsioon tõenäosuslik, mitte absoluutne, ja muutub natuke iga inimese iga ütlusega, mistõttu ei saa (senisest) konventsioonist erinemine olla ühegi ütluse taunimise põhjus. Põhjendused on võimalikud, kuna keeleteadus uuribki ju tegelikult inimesi ja nende loodud tekste. Teise lähenemise raskus seisneb otsustamise ja vastutamise vajaduses. Ei keelekorraldaja oma korraldusotsuste juures ega tavaline inimene oma suhtluses tehtavate valikute juures ei saa põhjendusena viidata mingile objektiivsele tõele keele kohta, vaid on sunnitud kas läbi viima töömahukaid uuringuid, tunnistama iseenda keeletaju olulisust infoallikate hulgas või lausa mõlemat korraga. 32 Kokkuvõte
annaabi.ee 
