paralleelselt vanaga) ja uuendusel/paralleelvariandil pole selgelt eristatavat funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism seda seletada ja peab pigem segavaks ajsaoluks. Tuletame meelde jaotuse parole 'kõne' ja langue 'keel'. Muutused kõnes ei oleks justkui tõsiselt võetud, tähelepanu väärivad jne. 4. Keelekogukondi peetakse ühtlaseks, homogeenseks. Ometi ei ole mõeldav, et kogu keelekogukonna liikmed (nt kõik soome, saksa, jaapani jms keele kõnelejad) käituvad alati ühtemoodi. Individuaalne keelekasutus e. idiolekt ei mahu strukturalistlikku skeemi. Strukturalism ei uurinud aga tegelikku keelekasutust, vaid ideaalset keelekuju, kirjakeelt jms. 5. Klassikaline dialektoloogia (keelegeograafia) püüdis seletada ka sünkroonilist varieerumist, nimelt ruumis (kohamurded). Erinevused on seletatavad vahemaadega (muutused ei levi ühe kiirusega)
paralleelselt vanaga) ja uuendusel/paralleelvariandil pole selgelt eristatavat funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism seda seletada ja peab pigem segavaks ajsaoluks. Tuletame meelde jaotuse parole 'kõne' ja langue 'keel'. Muutused kõnes ei oleks justkui tõsiselt võetud, tähelepanu väärivad jne. 4. Keelekogukondi peetakse ühtlaseks, homogeenseks. Ometi ei ole mõeldav, et kogu keelekogukonna liikmed (nt kõik soome, saksa, jaapani jms keele kõnelejad) käituvad alati ühtemoodi. Individuaalne keelekasutus e. idiolekt ei mahu strukturalistlikku skeemi. Strukturalism ei uurinud aga tegelikku keelekasutust, vaid ideaalset keelekuju, kirjakeelt jms. 5. Klassikaline dialektoloogia (keelegeograafia) püüdis seletada ka sünkroonilist varieerumist, nimelt ruumis (kohamurded). Erinevused on seletatavad vahemaadega (muutused ei levi ühe kiirusega)
tundmist –, ei eelda see ühegi keele perfektset valdamist. Olulisem kui perfektne keeleoskus on keele sotsiolingvistiline kasutusoskus: kõneleja valmisolek ning suutlikkus mitmekeelseks suhtluseks ja mitmekeelseks keeleliseks käitumiseks on situatsioonides ning keelekasutusväljadel. Kakskeelse kõneleja keelekasutus on individuaalne ega pruugi kattuda monolingvaalse keelekogukonna normidega. Sestap on ootuspärane, et kakskeelne kõneleja loob kummagi keele ressursside ning enda keelelise kogemuse ja keeletaju põhjal subjektiivsed keelekasutusnormid, mis aja jooksul hakkavad teineteist mõjutama ning panevad aluse iseseisva, kummagi keele materjale sisaldava keelekuju arengule, mille põhjal moodustub kolmas, kõneleja(te) või kogukonnakeskne keelekuju. Mitmekeelse keelekasutuse võrdlemise
Mida see tähendab? Heterogeensusprintsiip ei redutseeri inimestevahelist kommunikatsiooni ühedimensioonilisele tasandile ja arvestab niimoodi reaalse kõneleja-kuulajaga. Metoodiliselt sobib selleks mõiste „keelevariatsioon“, mille all mõeldakse ühes keelekogukonnas kasutatavaid situatsiooni, klassi-ja grupispetsiifilisi ja funktsionaalseid varieteete. II. Igapäevakeele heterogeensusest Igapäevakeel = üldkeel üldiselt kasutatavat ja kõikidele keelekogukonna liikmetele arusaadavat keelt (ilma murrete, erialakeelteta). Igapäevakeelele on omased variatsioonid, mis tulenevad eelkõige vanuselistest, soolistest, rolli ja situatsiooni spetsiifilistest variantidest. Ühte väljendit võib interpreteerida erinevalt, vastavalt vastuvõtja vanusele, soole ja sotsiaalsele biograafiale. Sama kehtib erialakeeleliste väljendite kohta. Õiguskeeles peab tsivilist hooletust defineerima erinevalt kriminalistist. Keel on sotsiaalse kontrolli ja sotsiaalse
annaabi.ee 
