Eesti kirjakeele sõnavara eksam
sajandi leksikoloogia oli suuremalt jaolt sõnade (väljendite)
kogumine ja publitseerimine. Sajandi lõpupoole hakatakse looma uusi eesti sõnu, tegeldakse teadlikult
laenamise ja sõnamoodustusega. Esimesed eesti keele sõnavara kogujad ja sedakaudu ka uurijad olid
baltisaksa pastorid, kes said innustust Rosenplänteri üleskutsest tuua eesti rahvakeelest juurde uusi sõnu.
Neile lisandusid ka esimesed eesti soost haritlased, nt K. J. Peterson, Fr. R. Kreutzwald jt. Seda tüüpi
keeleartiklid koosnesid enamasti pikkadest sõnade, kõnekäändude ja ka nimede loenditest, harvem selgitati
sõnade tähendust või sünonüümide tähenduserinevusi. Suurimad leksikograafilised allikad enne F. J.
Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut (1869) olid 18. sajandi alguskümnenditest pärinev Salomo Heinrich
Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning A. W. Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, II osa
1818). 19. sajandi kirjakeele variantsust peegeldab ilmekalt sajandi tippteos, F. J
annaabi.ee 
