Emotsioonid.
Naeratus (vajadusel) ei tähenda, et me oleme õnnelikud, kuid see peab
väljendama meie soovi olla sõbralik (nt Fridland, 1991a; Mandler, 1984; Patterson, 1983).
Tõendusmaterjal näoilme kui suhtlemisvahendi kohta tuleneb tõsiasjast, et meie näoilmed
tulevad seile siis, kui me esitleme end teistele ja olles nendega silmsides. Ühes uuringus
jälgiti keeglimängijate käitumist, kui nad viskasid keeglikurikatest mööda või õnnestus neil
need pikali lüüa. Keeglimangijad oma edu korral ei naeratanud. Kuid naeratus ilmus nende
näole siis, kui nad pöördusid ümber ja kohtasid oma sõprade heakskiitvaid pilke (Kraut ja
Johnston, 1970). Mis on ühist täiskasvanud keeglimängija ja kümnekuise, ema järelevalve all
oma leludega mängiva väikelapse vahel? Laps naeratab kõige sagedamini just siis, kui näeb,
et ema teda jälgib (Jones, Collins ja Raag, 1991).
Võimalik vastuväide sellele on, et me mõnikord teeme nägusid ka üksi olles. Kuid me ka
annaabi.ee 
