Seisan teelahkmel
tema. Kui lihtne ja selge see kõik tundub- paar sammu ja minu tulevik oma
purpurpunase katusega on käeulatuses.
Silmi uuesti avades tajun reaalsust enda ümber, seda tõsist fakti, millega pean
leppima. Pole ühtki punast silda ja tuleviku metsa, pole toda päikest täis
akent. Olen vaid mina teelahkmel, keset kõiki neid raskeid otsuseid ja valikuid,
mis ootavad vastuseid. Nemad aga nii kergelt kätte ei tule. Peidavad nad end
mõistatuste ning konfliktide taha nagu ei kavatsekski nad sealt välja tulla. Kuid
pean leidma tee, mis viib mind nende juurde.
Niisama aga faktile, et tuleb teha üks valik, peale vaadates otsust ma teha ei
suuda. Arvesse tuleb võtta pisikesed, kuid ometigi tähtsad asjaolud, mis
omakorda mõjutavad minu teekonda. Olgu nad siis sõbrad, pere, kes
innustavad mind pea püsti ja selg sirgelt jätkama kuni lõpuni. Kuid pole ainult
need ilusad tegurid, millega arvestama pean. Iga hetk võib tabada välk minu
annaabi.ee 
