Immanuel Kant
Eetilisel seadusel on vaid
siis mõte, kui tegutseja vöiks vabalt otsustada kas ta varastab või mitte. Kuidas on võimalik
lahendada seda ilmset vastuolu looduslike mehhanismide ja vabaduse vahel ühe teo piirides?
Tuleb meenutada, et vastavalt puhta mõistuse kriitikale kausaalsus on maksev vaid selle
suhtes, mis seisab ajalistele tingimustele allutatuna, nimelt asjade kui ilmingute suhtes. See
kehtib ka toimiva subjekti suhtes. Asjade suhtes iseeneses (Ding an sich) kausaalsusseadus ei
maksa. See kehtib ka toimiva subjekti suhtes. Sedavõrd kuivõrd inimene on endast kui asjast
iseeneses teadlik, on ta võimeline vaatlema oma olemasolu ajalistele tingimustele
mitteallutatuna, kausaalsusseadusele mitteallutatuna. See tähendab, et eetilises sfääris
seisame me kõrgemal asjade kui ilmingute sfäärist, me seisame ülemeelelises maailmas,
oleme vabad ja eetilise seaduse nõue on õiglane.
Seda näitab ka südametunnistuse kui imelise võime tööviis meis