Eestlaste elu keskaja linnas Keskaeg kestab 5. kuni 15. sajandini pKr. Keskaja linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem linn oli Tallinn, kus elas ligi 8000 inimest. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna. Elanikkond jagunes kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad ja nende hulgast valiti linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganies. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest (teenijad, kerjused jne). Linnaõigus saadi maaisandalt, mis tagas linnakodanikule autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnakodanikuks võis saada iga kodanik, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Kodaniku kohustusteks oli vahiteenistus
annetustest, kuid neil võis ka olla oma sissetulekuallikas, nt maavaldus. · Hansa liit Läänemere ääres tegutsevate saksa kaupmeeste vennaskond, mis kujunes välja XIV sajandil. Sellel oli ka võimuorgan hansapäev. · Tsunft Käsitööliste vennaskond, Tsunftid koondusid omakorda suurematesse organisatsioonidesse ehk Gildidesse. · Gild kaupmeeste või käsitööliste organisatsioon linnas, ühes linnas oli tavaliselt rikastest kaupmeestest koosnev suurgild ja peamiselt käsitööliste väikegild. · sedööver Kui õpipoiss oli piisavalt õppinud, tuli tal valmistada meistritöö ehk sedööver. Seda hinnati väga rangelt. 2. Teemad · Linnade tekkimine LääneEuroopas · Keskaegne linn ja linna kodanikud · Keskaegne kaubandus ja käsitöö
7. kodanike julgeoleku tagamine; 8. hoolitsus linnakodanike heakäekäigu eest. 1. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenes eelkõige ülemere- kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa.Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid; 2. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Käsitöölised olid koondunud kutseorganisatsioonidesse - tsunftidesse. 3. Linna alamkihid ehk pleebs koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest - teenijad, kerjused, prostituudid jt.
Linna süda Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis oli vahe tohutult suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Keskaja raaD JA RAEKODA Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaelu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/keskaegne
Kellest koosnes linna elanikkond? Kuna ristisõja peamine siht oli saada Vene turule, siis oli vaja kauplemiskohti ehitati linnad, mille asukohaks valiti muistsed kauplemiskohad tähtsamate teede sõlmpunktides. Linnade asutamisel oli suurim roll maaisandal, kes andis linnaõiguse. Vana-Liivimaa tähtsamad linnad olid Riia, Tallinn, Narva, Rakvere, Tartu, Viljandi, Uus-Pärnu, Vana-Pärnu, Paide ja Haapsalu. Linna elanikkond koosnes enamjaolt saksa käsitöölistest ja kaupmeestest, kuid ka eestlasi leidus linnaelanike seas. 9. Miks ja millal puhkes Jüriöö ülestõus? Milliste tulemustega see ülestõus lõppes? Kuidas muutus Vana-Liivimaa poliitiline kaart? Jüriöö ülestõus puhkes eestlaste soovist vabaneda ristiusust ja sakslaste-taanlaste võõrvõimust, koormised kasvasid talurahva olukord halvenes. See puhkes 1343. aastal jüriööl. Eestlased suruti maha. Taani loovutas oma valdused 19 000 hõbemarga eest Saksa ordule. 10
teose, mis põhjustas jahmatuse ja tekitas vastakaid tundeid teda ümbritsevas keskaegses maailmas. Ta naerab kuntslike ja aegunud keskaegsete elunormide üle ja ülistab armastust, andmata õigustust majanduslikel kaalutlustel sõlmitud sundabieludele. ,,Dekameroni" saja novelli peategelasteks on erinevate ühiskonnakihtide esindajad ja ka nende arusaam moraalist on mitmekesine. Teoses on koomilisi lugusid alama astme kleerikutest, kaupmeestest, jõukatest linnakodanikest, talupoegadest ja õukondlastest. Ei puudu ka traagika, Boccaccio puudutab ka õnnetute armastajate kurbi saatuseid. Novellides väärtustatakse nutikust ja teravmeelsust, naeruvääristatakse armukadedaid, ihneid ja rumalaid. Boccaccio kujutab värvikalt kavalaid armukesi, juhme talupoegi ja leidlikke vembumehi. Pilke objektiks on ka vaimulikud, keda kirjanik ilmselgelt põlgab. Boccaccio
Hiljem muudeti Tartu gümnaasium Tartu ülikooliks. Ülikoolis oli 4 teaduskonda: filosoofia, usu-, õigus ja arstiteaduskond. Pärast põhjasõda oli olukord veelgi hullem kui peale Liivi sõda. Inimesi tappis maale tulnud katk. Aastaid harimata põllud olid söötis ning loomad hävinud. Tartu ja Narva elanikud küüditati veel ennesõja lõppu Venemaale. Väiksemad linnad olid üldse inimtühjad. Tallinnas suri palju arste, õpetajaid ning suur osa kaupmeestest katku. Linnas olid enamasti eestlased ja sakslased ning venelastest kaupmehed. Vene võimu kehtestamine varasemat valitsemiskorraldust oluliselt ei muutnud, kuid talupoegade elu võrreldes Rootsi ajaga oli hullem. Mõisnike võim suurenes talupoegade üle, mõisad anti omanikele tagasi. Talupojast sai jälle pärisori, kuid mõisnik pidi jälgima, et ta koormisi lõpmatult ei suurendaks. Katariina II andis 1765'l aastal välja talurahva kaitsemäärused milleks olid õigus vallasvarale, õigus
Inimestel, kes ühingutesse ei kuulnud, oli keelatud toota. Nendesse ühingutesse mitte kuulunud linnaelanikud jäid tavaliselt kodanike hulgast välja. Kesaegsetes linnades oli ka riigile omane hierarhia. Linna elanikkond jagunes üldjoontes kolmeks: kaupmehed ehk patriitsid, käsitöölised ja linna alamkihid ehk pleebsid. Kaupmehed olid linna kõige jõukamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Ka linna juhid valiti enamasti kaupmeeste hulgast. Käsitöölised olid kaupmeestest alamühiskonnakiht. Nad ei olnud nii jõukad kui kaupmehed ega saanud seetõttu kaasa rääkida linna valitsemises. Kõige vaesem ühiskonnakiht ei saanud kaasa rääkida linna elu korraldamise küsimustes. Nad olid kõige tavalisemad töölised: teenijad, prostituudid, kerjused. Keskegseid linnu saab iseloomustada väljendiga „ kui riik riigis“. Seda eelkõige seetõttu, et linnadel olid riigile iseloomulikke tunnuseid – linnaõiguse ja hierarhia näol. Kesaegsesse linna sisenedes
Eessõnast saime aru, et raamat on välja antud 1924 Kroonikad: Henriku Liivimaa kroonika 1227 Liivimaa vanem riimkroonika 1290 Balthasar Russowi Liivimaa kroonika 1578 Statistika 1200 100 000-200 000 Taani hindamise raaamat 1242 Loeng 10.03.2012 Õigusaktid 13. sajandi alistumislepingud (52 Jüri Uluots) 1227 Riia linnaõiguse Tallinna variant 1279 Haapsalu- Riia võeti eeskujuks 1282 Lüübeki õigus Raehärraks saamisel, kestis see tiitel neil kuni surmani. Kaupmeestest enamasti said raehärrad. 17.sajandi plakatid 1686-1832 kirikuseadus 1710 kapitulatsiooniaktid 18. sajandi ukaasid ja patendid 1802, 1804, 1816/1819, 1849, 1856, 1865 JA 1880-1890. Aastate talurahvaseadused. Balti provintsiaalseadustik 19 sajandil, mille kolmas osa 1864 nn Balti eraseadus. 1906 Vene riigi I põhisedus EV põhiseadused 1920 (riigikogu, I riigivanem Ants Piip), 1934 (vapside põhiseadus, enamlase
senjööri kallaletungide vastu. Vaesemad linlased, kes müüride vahele ära ei mahtunud, pidid elama eeslinnades, mis rünnakute ees kaitseta jäid. Linna südameks oli turuplats raekojaga ning sinna viisid kõik tähtsamad tänavad. Seal kaubeldi, pidutseti, seal nuheldi ning isegi hukati inimesi. Platsi serval oli püsti inimesi Jumalaga hoiatav suur rist. Linnaelu juhtis, eesotsas linnapeaga, raad ehk linnanõukogu, mille liikmeskond koosnes enamasti jõukatest kaupmeestest ning jagunes kaheks-pooled puhkasid ning teised valitsesid ja vastupidi. Nemad arutasid ning otsustasid kõik linnaelu puudutavad asjad- hoolitsesid heakorra eest, kirikute ning koolide eest, kaitsesid linna huve, tegelesid tähtsate lepingutega, suunasid ehitustöid jne. Suhtlesid ka teiste linnadega. Koosolekud toimusid raekojas. Käsitöö eraldus põllumajandusest ning spetsialiseeruti vaid oma kindlale alale. Nii muutusid valmistatud asjad vastupidavamateks ning ilusamateks
Umbes sellisena säilis kirik 1944. aastani, mil ta sai rängalt purustada 9. märtsi ööl Tallinna pommitamisel Vene lennukite poolt. Tules hävisid katused ja tornikiiver ning põles maha ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega. Kirik oli enne 1944. aastat erakordselt rikas 13-18. sajandist pärinenud kunstiväärtuste poolest, sest kiriku kogudus koosnes kogu keskaja vältel jõukatest kaupmeestest. Suur osa sellest aga hävis 1944, nagu orel, 17. sajandist pärinenud nikerdatud väärid ja pingistikud, kantsel, nikerdseinad ning 1556-58 rae liikmetele ehitatud renessanss-stiilis nikerdpingistik. Väärtuslikumad esemed olid kirikust aga õnneks evakueeritud ning pääsesid hävingust. Nii on meie päevini säilinud 1481. aastal Lüübeki meistri Hermen Rode valmistatud suur peaaltar, Surmatantsu maali algusosa (Bernt Notke, 15. sajandi lõpp) ning Püha Antoniuse altar (16
· 1872 Eesti Kirjameeste Selts · 1878 Sakala · Tähtsaimad isikud: J. V. Jannsen, J. Hurt, C. R. Jakobson · Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks kohalikust (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. · Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. · 1860. aastatel muutus rahvuslik liikumine tänu talurahva võimaluste kasvule ning ühiskonna moderniseerumisele massiliseks. Johann Voldemar Jannsen · Selle perioodi kõige silmapaistvamaks tegelaseks oli köster, kooliõpetaja ja kirjamees Johann Voldemar Jannsen, kes 1857. aastal asutas mõjuka eestikeelse nädalalehe Perno Postimees, mida on mõnikord peetud ka ärkamisaja alguseks.
seadsed e toora)X saj eKr aristroktaatia ja stabiilsus. Satraapiateks jaotatud. Kuningas(väepealik , tekkis ühtne riik(Saul, koosolekuga.Pealinn Pärsia kuningale nõuti makse. ülempreester)jagas võimu Taavet; Saalomoni ajal Hattusa.Vallutussõjad, Suur kaupmeestest kodanike õitseng), jagunes Orjanduslik kord kuningatee( 2400km)Õitseaeg nõukoguga. Paljud kaheks(Juuda ja Iisrael), 6,saj.eKr võõrvallutajad alates 8.saj eKr alistasid(Pärslased loovad ka võõrvõimude all,
sõjalise aristroktaatia ja stabiilsus. Kuningas(väepealik , (Saul, Taavet; Saalomoni ajal ÜHISKOND koosolekuga Satraapiateks(maakondadeks) ülempreester) jagas võimu õitseng) Jagunes kaheks JA Pealinn Hattusa jaotatud kaupmeestest kodanike (Juuda ja Iisrael) Vallutussõjad Pärsia kuningale nõuti makse nõukoguga Alates 8.saj eKr võõrvõimude VALITSEMINE Orjanduslik kord Suur kuningatee(2400km) Paljud võõrvallutajad alistasid all Õitseaeg 6,saj.eKr (Pärslased loovad ka ühtse Küüditamised
Kaupmehed Järva-Jaani Gümnaasium Rando Palli ja Raido Selge 7.klass Vara-ja hiliskeskaja kaupmees Kaupmehed toimetasid inimestele nõutud kaupu kätte, hankides neid sageli väga kaugetest maadest. Varakeskaja kaupmees oli rändur, kes liikus ühest paigast teise.Keskaja kaupmeest iseloomustas eriline riskijulgus ja valmidus. Kaupmeestest endast said ka röövlid.Varakeskajal käisid kauplemine ja röövimine käsikäes. Vara-ja hiliskeskaja kaupmees Uute kaupade otsingul võeti ette ohtlikke merereise. Eriti 14. ja 15.sajandi reisid ja meresõidud andsid tõuke kartograafia ehk kaarditeaduse arengule. Hiliskeskajal sai suurkaupmehest peaasjalikult kontoris istuja. Äri ajas ta agentide vahendusel ja kirja teel. Seetõttu jäid nad kõrvale 15.- 16.sajandi suurtest maade- avastusest Atlandi ookeanil.
XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, nt. Veneetsia ja Firenze (120000 el.) ja Pariis (80000). Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus, mis põhines kohalikul tavaõigusel. See seisnes senjööri poolt antud privileegidel, rae poolt välja antud määrustel jne. Linnade elu juhtis raad = linnanõukogu. Raad koosnes tavaliselt jõukatest kaupmeestest,mille liikmete arv oli sõltuvuses linna suurusest. (N: Tln.-s 15.saj. 24 tk.) Linnanõukogu valisemine jagati poolaastateks, esimesel poolaastal valitses üks ja teisel poolaastal teine raehärrade kogu. Raadi juhtis bürgermeister, või meer. Rae ülesanded olid hoolitsemine linnade majanduse ja kaitse eest, elanike heakord, vaestehoolekanne, kohtumõistmine ja välissuhtlus teiste linnadega. Kaubandus Põhja-Euroopas oli hansa liidu kontrolli all. Hansa liit pidas ka
Põhijõud sõjaväes oli peaaegu alati raskerelvastuses jalavägi. Faalanks oli pikkadesse sirgetesse rividesse, üksteise selajtaha paigutatud lahinguvägi. Enamik linnriigi kodanikke olid talupojad, jõukamad nende seast tulid oma majapidamisega iseseisvalt toime. Paljudes polistes oli ka vaesuse piiril virelevaid põlluharijaid, kes tänu oma võlgadele kodanikuõigustest ilma võisid jääda. Linnaelanikkond koosnes käsitöölistest ja kaupmeestest. Käsitöölised üldjuhul olid väga madala sotsiaalse positsiooniga. Rikkama ja mõjukama osa moodustasid aristokraadid, kes teenisid orjade ja sõltlaste põllutööst. Ainuvalitseja ehk türann püüdis kehtestada riigis kindla korra ja sageli ka parandada vaeste elujärge. Sparta riik põhines vallutustel. Sparta riigi eesotsas olid üheaegselt kaks päritava võimuga kuningat ning neile allus sõjavägi. Spartalaste maaorjad olid heloodid. Spartas oli range kodanike
ja ei vajanud kunstlikku niisutamist (niisutuskanalite süseemi). · Foiniikias kasvasid kõrged seedrimetsad ja seedripuu oli üks põhilistest väljaveokaupadest. Seedrit kasutatakse ehituspuuna ja laevade ehitusel. Aastal 3000 ekr tekkisid Foiniikias esimesed linnriigid alguses Byblos, hiljem Siidon ja Tüüros. Linriik koosneb linnast ja seda ümbritsevast maa-alast. · Ka Foiniikias polnud küninga võim piiramatu ja ta valitses oma riiki kaupmeestest koosneva nõukogu abil. Foiniikia linnad olid eelkõige kaubalinnad. Tähtsaimad väljaveoartiklid olidki seedripuu ja purpurpunane riie. Tegeleti ka vahenduskaubandusega. · Foiniikia asutas palju kolooniaid ehk asumaid ja kõige tähtsam neist oli aastal 814. eKr rajatud Kartaago. · VIII sajandil ekr langes Foiniikia Assüüria kuningate võimu alla. Hiljem on olnud Foiniikia ka Uus-Babüloonia ja Pärsia võimu all.
Selle liikmeskond koosnes tavaliselt kui keskaja kohalikul tavaõigusel linnades oli. senjööri poolt antud jõukatest linnakodanikest, privileegidel enamasti rae poolt välja antud kaupmeestest. määrustel jne. Linnade elu juhtis raad = linnanõukogu Raad koosnes: - raehärrad tavalisel
kaubelda, kuid nad pidid maksma makse. Linnaõigus on põhimõtteliselt sama nagu igal riigil on põhiseadus, milles on kirjad kõik seadused ja eeskirjad, mida järgima peab. Linna elanikkond jagunes üldjoontes kolmeks: kaupmehed ehk patriitsid, käsitöölised ja linna alamkihid ehk pleebsid. Kaupmehed olid linna kõige jõukamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest, kaubavahetusest jne. Linna juhid valiti tavaliselt kaupmeeste hulgast. Käsitöölised olid kaupmeestest alamühiskonnakiht. Nad ei olnud nii jõukad kui kaupmehed ega saanud eriti kaasa rääkida linna valitsemises. Käsitöölised olid koondunud tsunftidesse. Kõige vaesem ühiskonnakiht ei saanud üldse kaasa rääkida linna elu korraldamise küsimustes. Nad olid kõige tavalisemad töölised, nagunäiteks teenijad, prostituudid, kerjused jne. Nagu ka riigielu juhib valitsus, juhtis keskaegset linna raad, mis oli nagu nõukogu. Rae liikme staatus oli eluaegne
Kolm vene kirjandushiiglast 19. sajandil Venemaa on suur nii pindalalt kui ka loovinimeste hulga poolest. Venemaa kirjanikest sooviksin esile tõsta kolme meest - Dostojevski, Tolstoi ja Tšehhov. Fjodor Dostojevski sündis 1821. aastal Moskvas. Tema isa oli aadlisoost pärit vaesunud arst. Iseloomult oli ta tõsine ja karm, mõnikord isegi julm. Ema oli iseloomult isa vastand - õrn, leebe ja hell. Ema suguvõsa koosnes kaupmeestest ja haritlastest. Dostojevski kaks venda õppisid pansionis. Isa suri ning see oli Dostojevskile suur šokk, tal tekkis epilepsia. Dostojevski läks õppima Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Ta hakkas tegelema tõlkimise ja kirjutamisega. Tema meetodiks oli realism, ta kirjutas vaeste elust. Tal oli ka üks suur pahe - ta mängis hasartmänge. Dostojevski astus Petraševski ringi, ring avastati ning selle liikmed arreteeriti. Liikmetele määrati surmanuhtlus. Hakati
Anaximandros ja Anaximenes. Linna järgi on tema ja ta õpilased saanud nimeks Mileetose koolkond. Mileetos oli õitsev kaubalinn kus suure osa populatsioonist moodustasid orjad ning pidevalt toimus kibe võitlus rikaste ja vaeste vahel. Sarnane olukord valitses Thalese ajal enamikes Väike-Aasia linnades. Mileetoses toimusid 6. ja 7. sajandil suured majanduslikud ja poliitilised muutused, mille käigus võim kandus üha enam sugukondlikult aristokraatialt kaupmeestest koosnevale aristokraatiale. Thales olevat ennustanud 585.a. aset leidnud päikesevarjutuse. Siiski pole tõendeid tema erilistest geniaalsetest võimetest päikesevarjutuse ennustamisel-- Mileetos oli Lüüdia liitlane ning Lüüdial olid kultuurilised sidemed Babülooniaga, kus teati, et päikesevarjutused tekivad tsükliliselt umbes 19 aasta tagant. Ei babüloonlased ega Thales teadnud, miks selline tsükkel esineb. Samuti olevat ta olnud üks esimesi
1. Makrotasandi objektiks on kaubanduses: kaubanduspoliitikad b) kaubandusettevõte c) kaubandusettevõtete liidud, kaupmeeste liidud 2.Kaubandus kujunes välja: a) tootmise tähtsustamise tagajärjel b) müüjate eraldumisel kaupmeestest c) vahetusfunktsiooni eraldumisel tootjatest 3.) Aglomeratsiooni seadus kinnitab, et: ruumiliselt konkureerivad kaubandusettevõtted saavad kasu ainult siis, kui targija on lähedal. b) ruumiliselt konkureerivad kaubandusettevõtted saavad mõlemad kasu c)ruumiliselt konkureerivad kaubandusettevõtted saavad kasu ainult siis, kui suurendatakse teeninduse kvaliteeti 4. Milline on sotsialistliku kaubanduse arengut toetav lähenemine a) mitmekülgsus
aktiivsem ja vitaalsem rühm. Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tsehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit -- ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris "ärganud talurahva" eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba "valmis" saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana. 1857
õigeusu kirikus 17. märtsil.Tema isapoolsed esivanemad põlvnesid Rüdingeri aadlisuguvõsa harust, kes olid 18. sajandil ümber asunud Venemaale ja võtnud vastu õigeusu. Aleksei vanaisa, Peterburi jurist Aleksandr Ridiger (18701929) kolis koos abikaasa Aglaida (sündinud von Baltz; 18701956) ja oma nelja lapsega Eestisse sugulaste juurde pärast Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal.Tema ema põlvnes emaliinis Tallinna kaupmeestest Pissarevidest. Aleksei emapoolne vanaisa, polkovnik Jossif Dunin-Slepets mõrvati bolsevike poolt Oma sünnikoha ja päritolu tõttu oli Aleksei Rüdiger õigusjärgne Eesti Vabariigi kodanik. Lapsepõlv ja varane noorus Ridigeride perekond oli sügavalt usklik. Igal aastal külastasid nad Kuremäe ja Petseri kloostrit, kuhu võtsid kaasa ka oma poja Aleksei. 1930. aastate teisel poolel käisid Mihhail ja Jelena koos noore Alekseiga kahel korral palverännakul Soomes Valamo kloostris
piiskopkond Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile. Keskaja linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Keskaegses linnas kehtis Lübecki linnaõigus. Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Linna keskel oli turuplats, kus kaubeldi ja kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Turuplatsil seisis raekoda. Linna elu juhtis nõukogu ehk raad, mis koosnes kaupmeestest. Raad tegutses raekojas. Majad oli tihedalt koos ja tänu sellele levis tulekahju kiiresti. Linnakodaniku majast puudusid kraanivesi, keskküte ja elektrivalgus. Vasall ehk läänimees oli keskaegses Euroopas lääni valitsev väikefeodaal. Vasall kohustus lääni kasutamise eest senjöörile teeneid osutama, sealhulgas võtma osa sõjakäikudest, andma senjöörile laenu jne. Vasalli üheks peamiseks mureks oli ka kloostrite püsimajäämine, mis olid sotsiaalabi keskused.
Pidustuste analüüs näitas, et siinsete pidustuste valik ja kombed sarnanesid suuresti Põhja-Saksamaa, Taani, Rootsi ja Madalmaade peotraditsioonidega. Samas on töö autor jõudnud tänu allikatele huvitavale faktile, et Liivimaal on tegeldud selliste lõbustuste nagu piigitantsu ja mõõgatantsuga, mis olid tuntud hoopis mujal Euroopas. Samuti võib mainida, et turniiripidamise traditsioon oli teistes Läänemere maades nõrgalt esindatud. Millest see tuli? Ilmselt tundis kaupmeestest linnaeliit end aristokraatiale lähedal olevana ja võttis üle aadlike elustiili. See läheb kokku eespool mainitud juhtiva positsiooni peegeldumisega pidustustel: uhkeldavad ja suurejoonelised vabaõhuüritused ning paraadid, mille kaudu sai näidata, kelle käes on linnas võim. Reformatsioon ei jätnud mõjutamata ka peokultuuri. Autor toob välja ka põhjuse, miks Liivimaal ei olnud muutused nii radikaalsed kui mujal reformatsiooni läbi teinud maades. Siin
Lasi koostada kirjaliku seadustekogu "Vene õigus". Riigi tekke teooria Venelased kutsusid varjaage "Meie maa on nii suur ja külluslik, aga korda temas pole! Tulge ja valitsege meid!" Rjurik läkski ja valitses 862. Pärast teda oli Oleg 882. Druziina Vürsti peamine sõjalise, administratiivse ja kohtuliku võimu tagaja. Vürsti sõbrad. Bojaar praegu pole mul küll õrna aimugi kes see olla võiks. Veetse linna juhtiv rahvakoosolek. Veetse valis vürsti. Koosnes kaupmeestest. Tsingis-khaan Tubli mongol, kes sai jugiks ja vallutas palju venemaad. Batu-khaan Pärast tsingivenda, tema lapselaps. Pidi vallutama palju. Sitagi ta vallutas. Aleksander Nevski 13.saj Novgorodi valitseja. 1240 võitis rootslasi Neeva lahingus; 1242 võidab Peipsi peal sakslasi; 1252 saab khaanilt Vladimiri-Suzdali maa jarlõki. Kolmanda Rooma Teooria Venemaa on kolmas Rooma. Kestab tuhat aastat. Baskakk khaani inimesed kes kogusid makse (vist). Jarlõkk mingi luba.
loobuda. Keskaegsed linnad olid oma mõõtmetelt (müüridega piiratud alalt) mitte eriti suured ja suhteliselt väikese elanike arvuga: Mõisted: Linnaõigus: õigusnormide kogum linlastele, mis reguleeris linnade valitsemist ja linnaelanike omavahelisi suhteid (Taani valdustes asunud linnades Lüübeki õigus, Liivi ordu aladel olevatel linnadel Riia õigus). Raad: linna isekomplekteeruv võimuorgan, mis koosnes rikkamatest kaupmeestest (rae liikmete arv oli sõltuvuses linna suurusest; Tallinnas kuni 24). Bürgermeister: rae juhatuse liige Sündik: rae koosseisu kuuluv jurist ja seaduste tundja; rae ainus palgaline liige. Linnafoogt: maahärra esindaja rae juures; nende mõju oli suurem väiksemates linnades; mahärrade residentsid (Tallinnas Toompea ja Tartus Toomemägi) moodustasid sisuliselt eraldiseisva linna. Agul: eeslinn, kus elas vaesem osa rahvast
Õppejõud: Mare Kurvits 03.10.2009, Tallinn Ära räägi mulle kui palju sa töötad. Räägi mulle kui palju sa ära teed. SISSEJUHATUS Oma alguse sai teadus nagu Juhtimise alused mitu aastad tagasi. Mõned autorid käsitlevad juhtimisideede arengut alates sumeri kaupmeestest ja Vana-Egiptuse püramiidide ehitajatest. Aga ei ole vaja nii kaugele minna, selleks et märgata juhtimissüsteemi. Aktiivse arengu ajal hakkasid muutuma suuremaks ja keerulisemaks organisatsioonid ja tööstusliku tootmise ettevõtted. Kujunes lõhe omanike (üksikisikud, tööstusdünastiad või osanike grupid) ja tegevjuhtide (iseseisvad spetsialistid planeerimise ja kontrollimise alal) vahel järjest tavalisemaks. Esimesed kõikehõlmavad juhtimisteooriad tekkisid umbes 1920 aastal
juurde, kirikuelu keskustesse, feodaalide linnuste lähedusse. Kuni 11.saj tekkisid linnad Itaalias ja Prantsusmaal enamasti Rooma riigi aegsetele linnaasemetele; alates 13.saj rajasid uusi linnu ka maaisandad (senjöörid). Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Käsitöölised olid koondunud kutseorganisatsioonidesse - tsunftidesse. Linna alamkihid ehk pleebs koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest - teenijad, kerjused, prostituudid jt. Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra või valitseja. Linna elu juhtis raad (sks k Rat - nõukogu), mille liikmete arv sõltus linna suurusest
19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit -- ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris "ärganud talurahva" eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba "valmis" saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana. 1857. aastal võttis esimese eestikeelse
Ühsikonna suhtumine kaupmehesse oli äärmiselt vastuoluline. Kaupmees ostis kaupa ühe hinnaga ja müüs kõrgema hinnaga tulu saamiseks. Eriline põlgus oli rikastel, kes raha mingi protsendiga välja laenasid ja kõige sagedamini kasutasid seda kaupmehed. Vaimulikud needsid tihti liikasuvõtjad ära, et nood põleksid põrgus ja sööksid kõrvetavaid münte, sellest needusest sai lahti vaid siis, kui oma raha kõik laiali vasetele jagasid. Tihti enne surma kaupmehed nõnda ka tegid. Kaupmeestest sõltusid palgatöölised, sulased ja väikekäsitöölised. Kaupmees püüdis eelkõige luksuslikult elada. Naine ja perekond Naist enamasti alavääristati, kuna tema keha pidi olema patust ja tal olid kehtestatud kindlad reeglid. Naisi pandi mehele enamasti liitude põimumiseksja tähendas rahu sõlmimist. Naise seksuaalne truudus oli perekonna kese. Naist tuli hoolikalt valvata, et hoida ära petmised. Naise seisundi leevendamiseks hakati abiellumisel küsima ka mõlemalt jah-sõna.
ajaks loodi isegi Paldiski maakond. Elu puhuti sisse ka teistele maakonnalinnadele. Liivimaa Eesti osas asutati 2 uut maakonda Viljandimaa ja Lõuna-Tartumaa. Selle keskusena rajati peatselt Võru linn ja maakond nimetati selle järgi Võrumaaks. Ühtlasi laiendati Balti kubermangudele Venemaa aadliomavalitsuse- ja linnaseadused. Kehtestati Vene kohtusüsteem, kujundati ümber maa- ja linnaomavalitsus. Venemaal tähendas see aadli ja linnade kaupmeestest ülemkihi õiguste olulist suurendamist : Eesti- ja Liivimaal olid asjad vastupidi. Balti provintsidele laiendati ka Vene maksusüsteem. Varem sõltusid siinsed maksud adramaade arvust mõisas, nüüd muutus tähtsamaiks riigimaksuks pearahamaks, mida nõuti igalt meeshingelt. Karvaste meelest, keda riigimaksud varem otseselt polnud puudutanud nemad rühmasid mõisa heaks ja riiklikud koormised nõutis sisse mõisnikult tähendas pearahamaksu kehtestamine mõisaasundusest vabanemist ja
3 Elu linnas Linna südameks oli turuplats Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis oli vahe tohutult suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Raad ja raekoda Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaelu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega. Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis külaline või tähistati pidulikku sündmust.
19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit -- ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris "ärganud talurahva" eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba "valmis" saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana.
linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest, näiteks teenijad, kerjused jne. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada. Linnad
Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm. Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit -- ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris "ärganud talurahva" eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba "valmis" saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana.
mõtteliselt jaotatud kolmeks(suvi-/talivili&kesa),kohustusteks maksta renti,teotöö,maksta makse kirikule(kirikukümnis).Koormised põhinesid sellel, et maa kuulus feodaalile. * Seoses linnade arenguga hakkasid paljud Lääne- Euroopa mõisnikud üle minema raharendile ning talupoegi vabaks laskma. Ida- Euroopas säilis pärisorjus 19. sajandini.Linnad- tekkisid kaubateede ristumiskohtra,sadamad,kloostrid,sillad,linnused;koosnes kaupmeestest käsitöölistest + alamkihid(teenijad,kerjused);maainimesed müüsid toiduaineid linnades,enamus linna elanikke olid maalt;linna valitsesid maahärrad,raad(kaupmehed) kes vastutasud kaitse eest heaolu ees kohtumõistmise koolide kirikute kaubanduse eest;linna õhk teeb vabaks-talupoeg kes elas linnas vähemalt aasta+1päev sai vabaks(mõisahärra ei nsaanud tagasi nõuda);probbleemid-tuleoht haiguste levik vargad/kerjused.
laoruumid. Majad olid ehitatud enamasti puust, seetõttu toimus palju tulekahjusid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Elanikkond jagunes laias laastus kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest, näiteks teenijad, kerjused jne. Eesti linnades elasid orduajal peamiselt sakslased, kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid
Kõrg- ja hiliskeskaja ühiskond ja kultuur Kellest koosnesid ja millega tegelesid? Raad - linnanõukogu(koosnes rikastest kaupmeestest ehk patriitsidest) linnade majandus-ja kaitseküsimused,kohtumõistmine,linnade heakord Gild - kaupmeeste/käsitööliste organisatsioon keskkajal(koosnes linna kodanikest),otsustas usuliste ja poliitiliste asjade üle Tsunft - ühe eriala käsitööliste ühing keskajal(koosnes linna käsitöölistest),oma liikmete huvide kaitse,tootmise reguleerimine,toodangu kvaliteedi kontroll Kuidas oli keskaegse panganduse teke seotud kauplemisega? Too kaks näidet. 1)Arenes kaubandus
Mõisate rajamine-mõsad olid peamiselt rajatud peatumispaigaks maksukogumiseks. Sunnimaisuse ja teoorjuse kujunemine-talurahvas oli algselt isiklikult vaba aga see muutus Jüriöö ülestõusu järel,kus hakkas välja kujunema sunnimaisus ja pärisorjus. 9. Keskaegsed linnad Eestis: linnade valitsemine. Käsitöö, kaubandus, Hansa Liit. Gildid ja tsunftid. Eluolu linnas. Eestlased linnades. 120-125, 136-137 linna valitses raad-linnanõukogu, koosnes rikastest kaupmeestest, linn oli käsitöö ja kaubanduse keskuseks. Hansaliit- valitses läänemere kaubandust-Põhja-Euroopa kaubalinnade ühendus. Keskus asus lübeckis, liitu kuulus u.100 linna. väikegild-käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas. Suurgild- kaupmeeste huvide ja kaubateede kaitseks tekkisid need. Gild- kaupmeeste või käsitööliste kutseühing keskajal. 10. Kirik ja kultuur: vaimulikud ordud ja kloostrid. Reformatsioon Eestis: haridusolud. Eestikeelse trükisõna algus
vahetada, kinkida. 9. Sunnismaisus talupoeg ei ole isiklikult vaba, vaid kuulub maa külge 4. Iseloomusta feodaalmajanduse põhiharusid! 1. Käsitöö Hakkasid tekkima tsunftid (käsitööliste ühing, mis koondas ühe ala meistrid. Igal tsunftil oli oma põhikiri e. skraa; tsunft kaitses turgu ja kontrollis kvaliteeti. Gild oli aga tsunfte ühendav organisatsioon. Ühes linnas oli tavaliselt kaupmeestest koosnev suurgild ja mitu käsitöölistest koosnevat väikegildi. Linnade edenemist pidurdas keskaegne tsunftikord, mis välistas konkurentsi ja aeglustas uue tehnoloogia kasutuselevõttu. Asi paranes, kui hakati looma manufaktuure käsitöökodasid, kus töö oli efektiivsem. 2. Põllumajandus Keskajal suuri muutusi põllumajanduses ei toimunud Kolmeväljasüsteemi, adramaad kasutati juba enne. Tähtsamaks tehniliseks
Abu-Abdallah-Muhammadal-Idrisi nimetas Viljandi muinaslinnust esmakordselt kirjalikes allikates Falamuse nime all. Tegemist oli Sitsiilia kuninga Roger II tellitud maailmaatlase kommentaaridega. Ürgoru kõrged kaldad ja uhteorud Viljandi järve ääres võimaldasid rajada linnuse ning kaitsta oma kodupaika ja vara. Kindel linnus võimaldas talvituda ka välismaa kaupmeestel kohalike vanemate kaitse all ning talvel kokku osta ja ladustada kaupu. Liivimaa kroonikas on huvitav lõik kaupmeestest Eestis:"1196. aastal liivlaste piiskopp Meynard, pidanud omadega nõu, kavatses reisida Liivimaalt, Ükskülast Eestimaale, et nende kaupmeestega, kes seal olid talvitunud, edasi sõita Gotlandile." Tuleb tõdeda, et see on Eestis talvituvate Hansa kaupmeeste esmamainimine 800 aastat tagasi. Suure tõenäosusega võis kaupmeeste talvitumise kohaks olla Viljandi. Viljandi linnus oli tollal hästi ehitatud ja nii kindlameelsete võitlejatega mehitatud, et
Ehitus valmis kahekümne aastaga ning läks maksma muinasjutulise summa. Ent uhke vaaraotütar polnud veelgi rahul ja nõudis igalt külastajalt lisatasuks veel ühe kivi hinna, et ehitada eriline püramiid oma kava järgi. Neist kividest saigi kolme püstitatud püramiidi vahele neljas. Ka teine näide pärineb Egiptusest. Kröösuse isa hauale pandi mälestusmärk. Hauasambale oli kirja pandud, kes kui palju raha samba heaks annetas. Selle järgi võib öelda., et hetäärid olid rikastest kaupmeestest ja töösturitest rikkamad või heldemad. Kuigi hetäärid saatsid oma rahaga korda palju tänuväärseid tegusid, leidus ka neid, keda raha rikkunud oli. Kord olnud üks vaene mees pööraselt armunud kaunisse hetääri, kuid tal polnud nii palju raha, kui hetäär nõuis. Ootamatult õnnestus tal veeta hetääriga imeline armuöö, kuid kahjuks ainult unenäos. Kui hetäär sellest kuulis, nõudis ta mehelt välja vähemalt poolt rahasummat ning kaebas ta kohtusse
katse ebaõnnestuvat. Soome tähtsaimaks linnaks oli keskajal Turu. Ülejäänud Eesti linnade elanike arv oli umbes tuhat (Adamson, Valdmaa 1999: 46). Linna valitses raad. Näiteks Tallinna raad koosnes algul 24 liikmest, kellest pooled valitsesid ühel, pooled järgmisel aastal. Hiljem kujunes rae suuruseks 14 eluaegset liiget, lisaks neli bürgermeistrit ja linnasündik seadusetundjana. Rae võimu piiras üsna veidi vaid maaisandat esindav linnafoogt. Linnade elanikkond koosnes kaupmeestest, käsitöölistest ja arvukast kodanikuõigusteta, kuid isiklikult vabast alamrahvast. Linnade sanitaartne seisund oli jäle: solk heideti otse tänavale ning näiteks Tallinna kaevudesse tuli vesi maa-aluseid torujuhtmeid pidi linna vallikraavist, mille ääres karjatati linna karja ja kuhu voolasid linna heitveed. Sageli ründasid linnu taudid. Suremus linnades oli suur ja uute elanike pideva lisandumiseta poleks nad saanud püsida. Talupoegi omakorda tõmbas linna kõrgem elutase
Tsunfti asutamiseks oli vajalik kindel arv meistreid (kvalifitseeritud käsitöölisi). Tsunfti põhikiri oli skraa selles määrati kindlaks selliks, ja meistriks saamise kord. Algul oli see takistusteta, hiljem tehti see keerukas meistriks saada oli praktiliselt võimatu. Õpipoisi õpiaeg olenes ala keerukusest (2-3 a., aga ka 10-12 a.), siis saadi selliks. Kaupmehed olid koondunud omaette gildi Suurgildi - koosnes jõukamatest kaupmeestest, kelle kätte oli rae kaudu koondunud ka Tallinna juhtimine. Suurgildi hoone valmis 1410 (praegune Ajaloomuuseumi hoone). Suurgildi võisid kuuluda vaid kohalikud abielus kaupmehed (pidid omama maja ja naist). 1399. tekkis vallalistest kaupmeestest Mustpeade vennaskond. Kaitsepühakuks oli neeger püha Mauritius. 1517 omandas Mustpeade vennaskond maja Pikal tänaval. Linnaelanike enamuse moodustasid eestlased, kes tegutsesid peamiselt lihttöölistena, kuid vähemal
oma hilisgooti stiili. Petra on raiutud välja kaljust keset Jordaania kõrbe peaaegu läbipääsmatut mäeahelikku ja isegi tänapäeval pääseb sinna vaid jalgsi või hobusega. Rada lookleb kitsalt Moosese orust ja on paiguti vaid meeter lai. Mäekülgedel on kaljusse nikerdatud kanalid, mida kasutati vee toomiseks. Raja lõppedes avaneb vapustav vaade Petrale : punaselt kumav Nabatea tempel. Petra oli strateegiliselt iidsete kaubateede ristumiskohas kihades kaupmeestest, kes tõid kaupu Vahemeremaadest, Egiptusest, Damaskusest ja Araabiast. Nabatealased kontrollisid kaubandustegevust ja kogusid rikkusi Petra jäi paljude sajandite vältel läänemaailma jaoks tundmatuks, seda külastasid ainult beduiinid. Kuid 1812.a. jõudis linna noor inglise-sveitsi maadeuurija Ludwig Burckhardt maskeerudes beduiiniks. Hoolimata 100 aastat väldanud väljakaevamistest on arheoloogide hinnangul seni linnast ainult 1 % uuritud.
metsikuks, araks ja petlikuks · 22.1 · Paiknemine soodsas kauplemiskohas (jõesuudme, silla, koolmekoha juures, soodsas sadamapaigas) · Palju talupoegi, kelle toodang linlasi toitis ja kes elanikkonda täiendasid · Lääne-Euroopas üle 100 000 elaniku Veneetsia, Firenze, Pariis; Bütsantsi pealinnas Konstantinoopolis kuni 1 miljon · 22.2 · Omavalitsusliku linna eesotsas oli nõukogu (raad), mis koosnes rikastest kaupmeestest · Valitsevad suurkaupmehed moodustasid omaette privilegeeritud suurgildi · Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa gildidesse ja tsunftidesse · Gildide ja tsunftide siseasju otsustasid tsunftimeistrid · Erialaühenduste põhikiri keelas tsunfti mittekuulujatel tootmise, reguleeris kvaliteeti ja hinda · 22.3 · Maaisandad (senjöörid) soosisid linnade teket lootes elanikkonnalt makse kogudes rikastuda · Linnad said linnaõiguse linlaste
Alesja Zuk Keila Kool, 10B 13. saj Liivimaa haldusjaotuse kujunemine ehk feodaalriikide kujunemine pärast muistset vabadusvõitlust Läti Henrik räägib, kuidas ugalased olid enne Riia asutamist röövinud sealtkaudu Pihkvasse suunduvatelt saksa kaupmeestelt nende vara, kallihinnalise voori, mille väärtust Henrik hindab 900 margale. Igatahes on tõenäoline, et just kaupmehed "avastasid" Liivimaa, kellele siis järgnesid misjonärid ja ristisõdijad, esimesed teated saksa kaupmeestest Novgorodis pärinevad pealegi juba 1165. aastast. Kui alguses suheldi Liivimaal pigem Väina suudmealal, siis peatselt pöördus pilk ka Eestit läbivatele kaubateedele Sel perioodil oli ülekaalus kaubanduspoliitika, vallutustest veel juttu pole. Sõda liivlaste, lätlaste (latgalid, seelid, semgalid, kurelased) ja eestlastega muutis olukorra pinevamaks. Nimelt oli ka Vene vürstiriikidel nõudmisi osadele sakslaste kätte läinud aladele Liivimaal (Talava, Jersika, Koknese jt)
annaabi.ee 
