Pilvede taha ei näe aluspinna albeedot, mille kaudu saab määrata näiteks lume ja jää olemasolu ja merepinna kohal tuule kiirust (lainevahu järgi). Arvestades, et Eestis on näiteks detsembris otsest päikesepaistet keskmiselt vaid umbes 10% võimalikust ehk 20 tundi, võib antud kohta pidevalt jälgivalt (geostatsionaarselt) satelliidilt kõlblikku pilti oodata päevi või nädalaid. Paljude vajalike suuruste jaoks kaugseiremeetodid lihtsalt puuduvad või ei ole küllalt täpsed. Valdav enamik meteoroloogiliste (ilmaennustus-) mudelite algandmetest saadakse jätkuvalt sondpallide ja maapealsete vaatlustega. Ainult sel moel saab määrata õhurõhu kõigis kolmes mõõtmes, ilma milleta ei saa ükski mudel põhimõtteliselt töötada. Viimastel aastakümnetel on selle kõrvale kerkinud maapealse ilmaradari andmestik, mille põhjal saab määrata pilvede veehulga, mis on tähtis nii
taimekooslusi või nende hävimist (tulekahjud), (õli)reostust, maavarade olemasolu, pilvisust jms. Põhimõte: Maapinnal ja atmosfääris paiknevad objektid ning keemilised ühendid kiirgavad või peegeldavad erineva lainepikkuse ning intensiivsusega kiirgust ning seadmed lendavate objektide pardal mõõdavad seda. Tänapäeval kasutatakse kaugseireks väga mitmesuguseid lennuaparaate: õhupalle, tuulelohesid, lennukeid, helikoptereid ja kosmosesatelliite. Kaugseiremeetodid jagunevad: a) aktiivse meetodi puhul on mõõteriist ise kiirguse allikas ning mõõdetakse peegeldunud kiirguse omadusi (selle meetodi eeliseks on täpsus, sest väljastatakse kindla lainepikkuse ning intensiivsusega kiirgust); b) passiivse meetodi puhul mõõdetakse uuritavalt alalt lähtuvat või sellelt peegeldunud looduslikku kiirgust. Kaugseire funktsionaalsed osad: 1) Energiaallikas või valgusti, millest lähtuv elektromagnetiline kiirgus satub meid
annaabi.ee 
