Eesti eelajaloolisest ajast Jüriöö ülestõusuni
1242.a. üritasid ordurüütlid koos eesti, läti ja liivi abivägedega
tungida Venemaale, et laiendada ordu ja katoliku kiriku võimuala.
Otsustava lahingu Peipsi jääl võitis Novgorodi vürst Aleksander Nevski.
1256.a. ehitati Narva jõe läänekaldale tugeva Hermanni kindluse, et
idapiiri kindlustada.
1262.a. hävitasid venelased Tartu linna, kuid ordu ja piiskopi väed
vallutasid selle tagasi. Linn ehitati uuesti üles tugevate kindlustusega ja
muutus kaugkauplemise abil pea jõukaks.
1270.a. sooritasid leedulased röövkäigu Saaremaale ja võitsid orduväed
Saaremaa ja mandri vahelisel jääl. Ligi 300 aastat pärast seda elas Vana-
Liivimaa rahus väliste vaenlaste poolest, kuid see-eest toimusid pidevad
sisevõitlused.
Piir Lääne ja Ida, ordu ja venelaste, katoliku ja ortodoksse kiriku vahel
kujunes sajanditeks kindlaks. Edaspidi korraldati ainult vastastikuseid
röövkäike.
Paarikümneaastane võitlus iseseisvumise eest oli eestlaste ainelist ja
annaabi.ee 
