Valitseja rahva esimene 1 teener. Praktilises poliitikas - välispoliitikas järgis machiavellistlikku printsiipi - eesmärk pühitseb abinõu. Sõda 1. Vana ja Uus Testament sõjapidamisest Vana Testament: sõdimine Jumala käsul. Kui rahvas ise ei alistu, tuleb ta võita vägivallaga ja tappa kõik mehed, naised ja lapsed tuleb aga ellu jätta. Nõnda kaugemalasuvate aladega, aga millest ise osa saaks, seal tuleb tappa kõik. Tappa, et mitte lasta neil end õpetada tegema jäledusi, mida nood tegid oma jumalate vastu. Uus Testament: keera teine põsk ette. J: "Pista mõõk tuppe tagasi, sest kõik kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad." Issand: "Minu päralt on kättemaks!" ehk inimesed ei peaks ise kätte maksma. Võida kuri heaga. 2. Augustinuse uus moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin De civitate Dei
tajuda paljude tunnuste abil. Asukohtade, vahemaade, kauguste, suundade, sügavuse, ruumisuhete jm hinnangud peavad olema kiired, täpsed, et tagada häireteta ja sujuv liikumine, ümbruse õige mõistmine. Sügavustunnused(nende abil saab tajuda esemete asukohta ruumis ja ruumi kolmemõõtmelisust) jagunevad okulomotoorseteks ja visuaalseteks. Lähemalasuvate objektide selgeks nägemiseks kohaldub silmalääts erinevalt, võrreldes kaugemalasuvate objektide vaatlemisega. Selliste erinevuste alusel suudab nägemissüsteem kaugustunnuseid tõlgendada. Distantsitaju tendentsiks on lühemate vahemaade ülehindamine ja suurte vahemaade alahindamine. Avaruses olles kiputakse tühje vahemikke ülehindama, heledavärvilised ning hästivalgustatud objektid võivad tunduda olevat suuremad ja lähemal kui need tegelikult on. Liikumises eristame absoluutset ja suhtelist liikumist.