Juhan Smuuli roll Eesti kultuuriloos
programmiga" ja ühtlasi andelaadiga inimese ja kirjaniku seotus tuleb siin väga
ilmekalt esile. Oli ju Smuuli kui kirjaniku üks kõige eriomasemaid jooni näidata
plastilistes karakterites ja kujudes ilusat ja inimlikku inimest. Mõnest napist
reportaazihõngulisest reastki piisas talle meeldejääva portreevisandi loomiseks (väga
suur on niisuguste kiirpiltide tähendus näiteks ,,Jäises raamatus", ka teose atmosfääri
kujunemises).
Kas tohib sellest järeldada, et oli tegemist kaugelemineva andelise ühekülgsusega,
inimese keerukusest ja ühiskonna vastuolulisest möödavaatamisega ja ehk koguni
möödaelamisega? Seda mitte. Sõjajärgsete aastate loomingus oli mõlemat, nii
vastuoludest möödavaatamist kui ka nendest möödaelamist. Selle põhjuseks ei olnud
aga kirjaniku enda sisemine konfliktitus, vaid kaasaminek elupraktikast irdunud
mõtlemisviisiga. Inimese ja elu varjatum, traagilisse suubuv pool ei olnud kirjanikule
kaugeltki mitte tundmatu maa