Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Putukatel võivad tiivad ka osaliselt või täielikult puududa või on nad taandarenenud lapatsitaolisteks jätketeks. Osadel putukatel on vaid üks paar tiibu. Putukate tagakeha on liikuvam kui muu keha. Tagakeha on üldiselt jäsemeteta, kuid tagakeha tipul võivad olla mitmesugused jätked. Putukate arengut nimetatakse moondeks. Tihti on munast koorunud vastne hoopis teistsugune kui täiskasvanud putukas ehk valmik
Mardikalised on putukate suurim selts. Maailmas on teada umbkaudu 250 000 liiki. Nende kõige iseloomulikumaiks tunnuseiks on tugevalt kitiniseerunud keha ja kattetiibadeks muutunud eestiivad, mis katavad tagakeha õrna ülapoolt. Nende alla peidetakse kokku volditud kilejad tagatiivad. Mõnedel mardikatel on kattetiivad tugevalt lühenenud ning ei kata tagakeha peaaegu üldse. Leidub ka mardikaid, kellel tagatiivad on taandarenenud ning lennuvõime seetõttu kadunud. Selliste liikide kattetiivad võivad üksteisega kokku kasvada. Lennul kasutatakse kattetiibu enamasti kandepindadena ning sirutatakse keha külgedele laiali. Mõnedel juhtudel
Suur-õiesikk isaste kattetiivad kollakaspruunid emastel kattetiivad ja eesselg punakad sääred ja käpad kollakaspruunid pikkus 11-18 mm sageli õitel Ogaujur eesselja ja kattetiibade servad kollased pikkus 27-35 mm keha voolujooneline tagajalad laienenud ujujalad tundlad pikad ja peened Kokkuvõte Mardikate keha katab tugev kitiinkest. Keha eesosa kaitseb ülaltpoolt rindmikukilp. Mardikate eestiivad on muutunud kattetiibadeks, mille all on kokkuvolditud lennutiivad. Mardikad on ühed arvukamad putukad Maal. Mardikaid elavad ka inimese elamutes, nt jahu- ja leivamardikad, nahanäkid. Tänan!
Osa liike peetakse lausa nuhtlusteks, näiteks kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid. Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes. Nad lagundavad kuivanud lehti, loomade laipu ja muud orgaanilist ainet. Kehaehitus Mardikate keha jaguneb kolme ossa peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Neil on haukamissuissed ning tundlad, viimastega nad kombivad ja haistavad. Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule. Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad. Vastseil on 3 paari rindmikujalgu või pole üldsegi. Suised Mardikaliste suised on haukamistüüpi. Mardika suiste järgi saab tavaliselt otsustada, mida ta sööb. Paljude mardikate suised on kohastunud taimelehtede, seemnete või
Enamusel putukatel on kaks paari tiibu. Kahetiivalistel on tagatiivad evolutsiooni käigus muutunud lühikesteks nuijateks sumistiteks. Mitmed putukad on seoses oma eluviisiga lendamisest loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud, täid, väivid, lehviktiivaliste ning mõnede liblikaliikide emasloomad jt). Kõige ürgsematel putukatel pole tiibu kunagi olnudki. Mardikate eestiivad on muundunud paksenenud, tugevalt kitiniseerunud kattetiibadeks. Nad kaitsevad putuka õrna tagakeha vigastuste eest. Ka lutikatel on eestiivad tugevamaks, nahkjaks muutunud. Erinevate putukate lennukiirus on erinev. Kiilassilmad lendavad aeglaselt, vaid 1,5-2 km/h, päevaliblikad 6-8 km/h, kiilid aga võivad sooritada lühiajalisi sööstlende kuni 144 kilomeetrise tunnikiirusega. Putukate kehapikkust arvesse võttes on tegemist väga suure suhtelise kiirusega. Ka tiivalöökide sagedus on varieeruv, ulatudes
5. Kõdutoiduline (ürask). Paljunemine 1. Lahksugulised. Kaitsekohastumused 2. Surnu teesklemine (teesklased). 3. Varjevärvus (rohelised poilased). 4. Hoiatusvärvus (eredavärviline lepatriinu). 5. Mürgine eritis (villimardikad). Areng 1. Täismoone. (Esper Karjus. Tallinna Järveotsa Gümnaasium) Kõik mardikalised on läikiva kehaga, sest nende eestiivad on muundunud siledateks, tugevateks kattetiibadeks, mis kaitsevad 15 lendamiseks kasutatavaid õrnu tagatiibu, samuti kogu ülejäänud keha. Kuigi mardikad on lennuvõimelised, kohtame me neid kõige
52. Putukad on ainukesed selgrootud, kellel on tiivad ja kes saavad lennata. Tiivad kinnituvad tiivaliigese varal latero dorsaalselt kesk- ja tagarindmikule. Enamasti kolmnurkse kujuga tiivad koosnevad kahest lestmest, mida läbivad sooned, närvikiud ja trahheed. Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Tiibade erikujud. Üldiselt on tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul. Nahksed või pärgamentsed, ühtlase paksusega tiivad, kus soonestus säilib, on iseloomulikud sihktiivalistele. Kahetiivalistel on teine tiivapaar muutunud sumistiteks. 53. Täismoone muna, vastne, nukk, valmik. Munast koorub valmikust hoopis erinev vastne, põrnika puhul tõuk, kes jääb selliseks ka kasvades ja kestudes
rapsipõllul hukata arvestatava osa hiilamardika (Meligethes) mulda laskuvaist vastseist, vaarikaistanduses hävitada mulda nukkuma laskuvad vaarikamardika (Byturus tomentosus) tõugud. Jooksiklastele on omased kõik põhilised klassi tunnused. Seltsi iseloomustab täismoone: esinevad enamasti kolme paari jalgadega harvemini jalgadeta (apoodsed) vastsed ja harilikult vaba nukk. Vastne teeb läbi tavaliselt kolm kasvujärku. Valmikutel on keskrindmiku tiivapaar moondunud jäikadeks kattetiibadeks. Tagarindmiku tiivapaar esineb kilejate lennutiibadena, võib aga olla ka mandunud. Suu on haukamissuistega. Kui jooksiklane kätte võtta, võivad nad pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget. Rohkem kui kahe sentimeetri pikkune aiajooksik (Carabus nemoralis) on jooksiklaste hulgas üks suuremaid. Päeval seda peitu pugenud mardikat eriti ei näe, sest ta liigub ringi ja peab jahti öösiti. Sööb tigusid, putukaid,
annaabi.ee 
