• 2) Teeme 15°C veevanni sellele • 3) Mõõdame 5 minuti vältel CO2 taset biokambris Katsete läbiviimine Katse 3 • Kolmanda katsega püüdsime välja selgitada, kas autotroofse organismi ainevahetus on 65°C juures intensiivsem kui madalal temperatuuris • 1) Panime biokambrisse 150ml idandatud seemneid • 2) Teeme 65°C veevanni sellele • 3) Paneme biokambri sinna sisse ja mõõdame CO2 taset 5 minuti jooksul Kokkuvõte katsetulemustest 0 0,5 1 1,5 2 2,5 3 3,5 4 4,5 5 1300 3520 4568 5244 5828 6287 6712 7170 7647 8354 9037 1002 1320 1774 2229 3158 5036 1900 3225 4267 5237 7624 1 1 8 9 2 2 Kokkuvõte katsetulemustest 0 0,5 1 1,5 2 2,5 3 3,5 4 4,5 5 0,20 0,22 0,25 0,26 0,27 0,31 0,38 0,42 0,46 0,48 0,50 % % % % % % % % % % % 0,50 0,60 1,10 1,26 1,38 1,47 1,56 1,64 1,76 1,86 1,97
Enne katsetamist määratakse proovikeha mõõtmed. Proovikeha asetatakse pressi alumisele plaadile, tsentreeritakse ning viiakse sujuvasse kokkupuutesse pressi ülemise plaadiga. Proovikeha koormatakse ühtlaselt kuni purunemiseni. Purunemine tuleb kindlustada 20-60 sekundit pärast katse algust. Pressil asetseva mõõteriista abil määratakse purustatav jõud. Survetugevus [N/mm2] arvutatakse valemi 4 järgi. Toote partii survetugevus arvutatakse kui aritmeetiline keskmine 5 proovikeha katsetulemustest. Normaliseeritud survetugevuse saamiseks korrutatakse survetugevus läbi kujuteguriga. Rp = FS (Valem 4) Kus, F- purustatav jõud [kgf] S- proovikeha ristlõike pindala [cm2] 4.4 Paindetugevuse määramine Proovikeha mõõtmed määratakse ning seejärel asetatakse tellis kahele toele, mille vahekaugus on 20cm. Koormus rakendatakse tellisele tugiava keskele. Iga üksiku proovikeha paindetugevus [N/mm2] arvutatakse valemi 5 järgi
KBr lahus, mida järgnevalt küllastatakse AgBr-ga. Küllastatud AgBr lahuse saamiseks lisatakse KBr lahusesse intensiivsel segamisel mõni tilk 0,1 n AgNO3 lahust kuni hägu ja nõrga sademe tekkeni. Lahus sademe kohal on küllastatud AgBr-ga. Vahelahusena kasutatakse 1-molaalset KNO3. Edasi asetatakse kohale soolasillad (KNO 3-ga), hoolikalt puhastatud hõbeelektroodid ja mõõdetakse elemendi elektromotoorjõud. Katsetulemustest arvutatakse vähelahustuva soola lahustuvuskorrutis ning võrreldakse seda kirjanduse andmetega. Arvutustes vajalikud Cl- ja Ag+ aktiivsustegurid võetakse tabelist. KATSETULEMUSED Uuritav galvaanielement: Ag|AgBr|KBr||KNO3||AgNO3|Ag Küllast. Kontsentratsioonid 0,1 0,005
KBr, KI jne.) lahus, mida järgnevalt küllastatakse AgCl-ga (AgBr, AgI-ga). Küllastatud AgCl lahuse saamiseks lisatakse KCl lahusesse intensiivsel segamisel mõni tilk 0,1 n AgNO3 lahust kuni hägu ja nõrga sademe tekkeni. Lahus sademe kohal on küllastatud AgCl-ga Vahelahusena kasutatakse 1-molaalset KNO3. Edasi asetatakse kohale soolasillad (KNO3-ga), hoolikalt puhastatud hõbeelektroodid ja mõõdetakse elemendi elektromotoorjõud. Katsetulemustest arvutatakse vähelahustuva soola lahustuvuskorrutis ning võrreldakse seda kirjanduse andmetega. Arvutustes vajalikud Cl- ja Ag+ aktiivsustegurid võetakse tabelist. Katsetulemused Uuritav galvaanielement: Ag / AgI / KI // KNO3 // AgNO3 / Ag küllast. AgNO3 on 0,05m; KI on 0,1m kontsentratsioonid: mI- =0,1 m AgNO 3 =0,05 aktiivsustegurid: = 0.814 2 = 0.840 I-
immutatud katsekehade mass. Veeimavus mahu järgi arvutati valemi (2) järgi. wk=(m28-m)/V*100 (2) wk veeimavus mahu järgi [%] m28 veega immutatud katsekeha mass [g] m proovikeha mass kuivatatult [g] V katsekeha ruumala [cm2] Toote partii veeimavus arvutati kui aritmeetiline keskmine kolme proovikeha katsetulemustest. Mõõtmistulemused esitati 0,1% täpsusega ja kanti tabelisse 4.3. 3.4 Paindetugevuse määramine vastavalt standardile EVS-EN 12089:1999 Katseks võeti vähemalt 6 tundi temperatuuril 23±5 oC hoitud kahe tootepartii peale kuus nimipaksusega katsekeha. Enne proovikehade katsetamist määrati tema mõõtmed vastavalt punkti 3.1 kirjelduse järgi. Paindetugevuse määramiseks asetati katsekeha kahele toele, mille vahekaugus oli 200 mm. Koormus rakendati katsekehale tugiava
𝑚1 −𝑚 𝜌𝑣 𝑤𝑘 = ∙ 100 (Valem 3) 𝑉 Kus: 𝑚1 – proovikeha mass veega immutatult [g] m – proovikeha mass kuivalt [g] V – kuiva proovikeha maht [cm³] 𝜌𝑣 – vee tihedus [g/cm³] Veeimavus arvutatakse kui aritmeetiline keskmine kolme proovikeha katsetulemustest. Vaata Tabel 5.2.1. 4.3. Survetugevuse määramine Survetugevuse katsetamine viiakse läbi proovikehadega, mis on moodustatud kahest teineteise peale asetatud tellisest. Õõnteta kivide puhul võib kasutada poolitatud telliseid, kus poolikud kivid on asetatud üksteisele nii, et murtud otspinnad oleksid vastassuundades. Enne proovikeha katsetamist määratakse survepinna mõõtmed ning viga ei tohi olla üle 1mm. Proovikeha
abil. on nurk x-telje negatiivse suuna ja graafiku vahel, kuid tõus leitakse x-telje positiivse suuna ja graafiku vahel. Selle tõttu ongi tõus negatiivse märgiga, sest graafikul olev sirge on langev sirge. 3. Arvutatakse aine aurumissoojus 4. Arvutada aine keemistemperatuur normaalrõhul 5. Arvutada Troutoni konstant, s.o. entroopia muut 1 mooli aine aurustumisel normaalrõhul. Graafikud Järeldused Katsetulemustest järeldub, et antud aine keemistemperatuur normaalrõhul on 353K. Seda näitab nii katsetulemus kui ka arvutusülesanne 4. Katse võib lugeda õnnestunuks, kuna katsetulemused ja arvutused kattuvad. Muidugi ka sellepärast, et graafikutel olevad punktid on vägagi lähedased trendline'le, mis on graafikutelt näha musta peenikese joonega. Kasutatud kirjandus · Füüsikalise keemia praktikumijuhend
Arvutus ioonide aktiivsustegurid võetakse tabelist. Valemid t, mille üks elektrood on asetatud vähelahustuva se elemendi elektromotoorjõud ja selle põhjal ks AgCl lahustuvuskorrutise määramiseks kontsentratsioonielement. Elemendi ud kontsentratsiooniga AgNO3 lahus, teise - da järgnevalt küllastatakse AgCl-ga (AgBr, AgI-ga). intensiivsel segamisel mõni tilk 0,1 n AgNO3 kohal on küllastatud AgCl-ga Vahelahusena oolasillad (KNO3-ga), hoolikalt puhastatud ud. Katsetulemustest arvutatakse vähelahustuva andmetega. Arvutustes vajalikud Cl- ja Ag+ - Uuritav galvaanielement: Ag/AgI/KI//KNO3//AgNO3/Ag Konsentratsioonid: 𝑚_2=0.005𝑀 𝑚_(𝐼−) = 0.1M Aktiivsustegurid: 𝛾_(𝐼−) = 0,778 𝛾_2 = 0,925 Aktiivsused: 𝑎_(𝐼−)= 𝑚_(𝐼−) * 𝛾_(𝐼−) = 0,0778
Et mõista, milline roll temperatuuril on, panime pooled klaasid külmikusse, teised aga sooja. Kuid miks on kasutatud katsetes õli? Nimelt takistab viimane hapniku kättesaadavust muutes keskkonna anaeroobseks. Soojemas keskkonnas oli pärmi kasv kiirendatud, mis kinnitas teeorias loetud. Hapniku vaeses keskkonnas oli pärmi kasv aeglustatud, mis oli kooskõlas teooriaga. 7 KOKKUVÕTE Katsetulemustest selgus, et: 1. soojemas temperatuuris kasvab pärmiseen tunduvalt kiiremini kui külmas 2. aeroobses keskkonnas on pärmi kasv kiirem Töö alguses püstitatud hüpoteesid: 1. soojem keskkond soodustab pärmiseene kasvu 2. hapniku olemasolu keskkonnas soodustab päemiseene kasvu Esimene hüpotees leidis kinnitust, et pärmid kasvasid ainult soojas keskkonnas. Teine hüpotees leidis kinnitust, et pärmseened kasvasid aeroobses keskkonnas tõhusamalt.
Katsekehad asetatakse vette, mille temperatuur on 18 kuni 28oC, nii et katsekeha alumine pind oleks 8-12 mm allpool vee tasapinda. Katsekehasid hoitakse vees 28 ööpäeva, siis võetakse veest välja ja eemaldatakse niiske lapiga üleliigne vesi ning määratakse kohe veega immutatud katsekehade mass m28. Veeimavus mahu järgi arvutatakse valemi [2] järgi. Toote partii veeimavus arvutatakse kui aritmeetiline keskmine proovikehade katsetulemustest. Mõõtmistulemused esitatakse 0,1% täpsusega. Tulemused on tabelis 5.2. 4.4. Paindetugevuse määramine Katseteks võetakse vähemalt 6 tundi temperatuuril (23±5)ºC hoitud 6 nimipaksusega katsekeha. Enne proovikeha katsetamist määratakse tema mõõtmed vastavalt punkti 4.1. kirjelduse järgi. Paindetugevuse määramiseks asetatakse katsekeha kahele toele, mille vahekaugus on 200 mm. Koormus rakendatakse katsekehale tugiava keskel. Iga üksiku
fc,90 = 0,007*ρ = 0,007*528,3 = 3,5 MPa 2.8 Piki- ja ristikiudu survel saadud tulemuste analüüs 7 Foto 2.8.1. Purunemispilt survestamisel pikikiudu Foto 2.8.2. Purunemispilt survestamisel ristikiudu o Survetugevus pikikiudu fc,0 = 46,5 kN o Elastsusmoodul pikikiudu Ec,0 = 8140 MPa o Survetugevus ristikiudu fc,90 = 4,9 kN o Elastsusmoodul ristikiudu Ec,90 = 163 MPa Katsetulemustest selgub, et survetugevus ristikiudu on ligikaudu üheksa korda väiksem kui pikikiudu. Katse näitab ka, et elastsusmoodul pikikiudu on ligi 50 korda suurem kui ristikiudu. Kuna puit on anisotroopne materjal (omadused on erinevates suundades erinevad), on puidu erinevad tugevusnäitajad erinevates suundades erinevad. 8
Sobib konstruktsiooniterastele. Terase karastamist sellele järgneva kõrgnoolutusega nimetatakse parendamiseks. PS! Nii süsinik- kui ka legeerteraste noolutamisel ilmneb temperatuuril 250...350 °C haprus, seepärast peab vältima selles temperatuurivahemikus noolutamist. TÖÖ EESMÄRK Töö eesmärk oli tutvuta terase noolutamisega ning saada aru noolutamise vajalikkusest, selle käigus tekkivatest protsessidest ning nende mõjust teraste omadustele. KOKKUVÕTE KATSETULEMUSTEST C35 Katsekeha 1.2: Katsekeha kuumutati temperatuuril 230° C. Tegemist oli madalnoolutusega ning teras säilitas küllaltki suure kõvaduse (51 HRC). Kõvadus protsessi käigus langes, kuid saavutasime paremad plastsusnäitajad. Võrreldes 550° C juures kuumutatud kehadega oli saavutatud kõvadus suurem. Katsekeha 1.3: Katsekeha kuumutati temperatuuril 550° C. Tegemist oli kõrgnoolutusega ning teras kaotas küllaltki palju kõvadust (lõpptulemus 26,7 HRC)
33 36,000 133,340 4,535 0,000 - - Keskmine kiiruskonstant: 0,067586 Graafikud Joonis . Lahuse elektrijuhtivuse sõltuvus ajast. Joonis . Aja ja naturaallogaritmi elektrijuhtivuste (alg- ja lõpphetkel) ajast sõltuvus Arvutused Graafikult näeme, et ajahetkel : Seega Katsetulemustest teame, et Seega Keskmine kiiruskonstant: Graafiku tõusu järgi leitud kiiruskonstant on . Tõus on leitud lineaarse regressiooni abiprogrammiga, mis arvutas automaatselt välja graafiku tõusu lineaarse regressiooni ehk vähimruutude meetodil. Järeldused tööst ja hinnang tulemusele Antud katses pidin määrama esimest järku reaktsiooni kiiruskonstanti. Katses leitud kiiruskonstant tuli keskmiselt 0,06759
3 101 102 141 23500 228,11105 22,4 4 107 106 142 23667 208,66396 20,5 5 80 80 133 22167 346,35417 34,0 6 107 106 148 24667 217,48075 21,3 Toote partii survetugevus arvutatakse kui aritmeetiline keskmine 5 proovikeha katsetulemustest täpsusega 0,1 N/mm² . Keskmise survetugevuse arvutamisel ei võeta arvesse neid tulemusi, kus survetugevus ületab enam kui 40% keskmise survetugevuse. Normaliseeritud survetugevuse saamiseks korrutatakse survetugevus tabelis 4 toodud kujuteguriga. Laius - 120 Kõrgus - 88 Kujutegur - 0,9685714 Survetugevus N/mm2 19,2 23,2 21,7 19,8 32,9 20,7 Keskmine Kuiv Survetugevus: 21,4 Immutatud Survetugevus : 20,2 4. Paindetugevuse määramine
ning jahutamisel tekib ümberkristalliseerumisel austeniidist uuesti ferriit ja perliit (saadakse peeneteraline ferriitperliitstruktuur). Poollõõmutus: saadakse struktuuri terajad tsementiidiosakesed. Madallõõmutus: algstruktuur ei muutu; vähendatakse ainult sise- ning termopingeid. Normaliseerimine: jämedateralisest austeniitstruktuurist saadakse peeneteralisem struktuur. KOKKUVÕTE KATSETULEMUSTEST C35 Katsekeha 1.1: Katsekehale tehti täislõõmutus temperatuuril 850°C. Katsekeha lõppkõvadus oli 75,3 HRB. Võrreldes normaliseeritud terasega on kõvadus väiksem. Katsekeha 1.2: Katsekehale tehti madallõõmutus temperatuuril 600°C. Katsekeha lõppkõvadus oli 22 HRC. Võrreldes normaliseeritud terasega on kõvadus väiksem. Katsekeha 1.3: Katsekehale tehti normaliseerimine temperatuuril 850°C. Katsekeha lõppkõvadus oli 20 HRC
on ühtlaselt kiirenev liikumine. Vabalt langeva keha kiirus v kasvab pidevalt koos ajaga t, suurenedes igas ajaühikus Maa raskuskiirenduse g võrra. Joonis vabalt kukkuva keha kiiruse suurenemise kohta õhutakistuseta keskkonnas. Keha liigub alla ning tema kiirus suureneb igas sekundis 9.8 m/s võrra. (Kui sama joonis oleks teistpidi ning keha oleks üles visatud siis aeglustuks tema liikumine igas sekundis 9.8 m/s võrra.) Katsetulemustest saadi kehade vaba langemise valem h= ehk t= h = kõrgus (m) g = vaba langemise kiirendus ehk raskuskiirendus 9.8 m/s2 t = aeg (s) Kasutatud kirjandus · http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/gravitatsioon/vaba_langemine.html · FÜÜSIKA X KLASSILE Indrek Peil. ,,Koolibri" 1993 · Tööleht · Füüsika konspekt · http://www.hot.ee/kinemaatika/page6.html · RETK FÜÜSIKASSE Hans Backe. 1984
kiiruskonstant, R universaalne gaasikonstant, T absoluutne temperatuur, E reaktsiooni aktiveerimisenergia. Reaktsiooni aktiveerimisenergia leidmiseks kahel temperatuuril määratud keskmistest kiiruskonstantidest kasutatakse järgmist võrrandit: kus k1 - temperatuuril T1 toimunud reaktsiooni kiiruskonstant, k2 temperatuuril T2 toimunud reaktsiooni kiiruskonstant, E aktiveerimisenergia, R universaalne gaasikonstant. Järeldus Katsetulemustest saab järeldada, et mida kõrgem on temperatuur, seda suurem on elektrijuhtuvuse konstant etaanhappe anhüdriidi lahuses. Selgus ka see, et etaanhape on parem elektrijuht kui etaanhappe anhüdriid, sest mida rohkem oli anhüdriidi reageerinud, seda suuremaks muutus kiiruskonstant.
kus k1 - temperatuuril T1 toimunud reaktsiooni kiiruskonstant, k2 temperatuuril T2 toimunud reaktsiooni kiiruskonstant, E aktiveerimisenergia, R universaalne gaasikonstant. Järeldus Töö ülesandeks oli lahjendatud vesilahuses kulgeva esimest järku reaktsiooni kiiruskonstandi määramine ning reaktsiooni kineetika uurimine elektrijuhtivuse mõõtmise teel. Süsteemi elektrijuhtivus pidi kasvama ajas etaanhappe moodustumise tõttu ning katsetulemustest on elektrijuhtivuse kasv selgelt näha. Vastupidiselt ennustatavale kasvas meie katses, aga elektrijuhtivus väga kiiresti. Minu katsel oli lahustumise alg- ja lõppmomenti väga raske määrata, kuni äädikhappe anhüdriid ei olnud päris korralik ning vee lisamisel kahe vedeliku piirpinda ei tekkinud, loksutamisel oli hägu samuti väga vähene ning see kadus väga ruttu. Selle ebamäärasuse tõttu on suure tõenäosusega alg- ja lõppmoment valed ebamäärased.
0001). 24. nädala lõpuks arvas 92,3 % Zolpidem`i võtnutest, et ravim aitas. Kontrollgrupis oli neid, kes tundisd, et võetud asi neid ka aitas 59,7%. Zolpiemi`i pikendatud kasutamisel ilmnesid aga kõrvalefektid: peavalu, ärevus ja unetus. Katse näitas, et ravimist on unetuse ravimiseks kasu, kuid pikemaajalisel tarbimisel ilmnevad kõrvalnähud. Leian, et katse on hästi sooritatud, kuid kontrollgrupp oleks võinud olla sama suur kui ravimigrupp. Katsetulemustest on selgelt näha, et nende seas, kes kasutasid ravimit, oli neid rohkem, kes tundsid, et ravim mõjus. Platseebogrupis oli neid aga vähem. Sellest katsest järeldan, et ravim on efektiivne, kuid pikemaajalisel kasutamisel ilmnevad kõrvalnähud. Seega ei saa ravimit pikemaajaliselt manusatada. Kolmandas uuringus3 uuriti unerohu (Eszopiclone) mõju järgmise päeva tegevustele. Täpsemalt uuriti, kuidas mõjutab antud ravim autojuhtimisoskusi, mida mõõdeti pidurdamise
Seda on võimalik märgata jooniselt puidu survetugevuse määramise juures. Suhteliselt kuiva kuusepuidu survetugevus jääb umbes 50N/mm kohta, ning niiskusel 12% on keskmiseks survetugevuseks 33,6N/mm. Tavaliselt on puidu survetugevus ristikiudu umbes 5-10N/mm http://www.tud.ttu.ee/material/epi/Elmar%20Just/Puitmaterjalid.pdf Katsel saadud tulemus 5,4N/mm jääb sellesse vahemikku. Puidu survetugevus piki kiudu jääb vahemikku 30-55N/mm. Katsetulemustest lähtudes jääb antud tulemus ka sellesse vahemikku.
üle-organismiline katse. 5 Kokkuvõte 23. jaanuari 2014. aasta seisuga ravim Nerventra müügiluba ei saanud.(EMA) Esitatud toimeainete ja valmistoote väljatöötamise, tootmise ning kontrolli teave oli otsust tehes rahuldav ning dokumentatsioon korras. Katsetulemused näitavad, et ravimi olulised kvaliteediomadused on järjekindlad ja ühtlased ning katsete läbiviimise kord ja meetodid rahuldavad. (Euroopa raviamet) Katsetulemustest ilmneb aga, et lakvinimood võib olla kantserogeenne. Lakvinimood oli rottidel teratogeenne, põhjustades emasloomadel hüpospaadiaid. Nende väärarengute tekkeks oli kõige tundlikum rottidel tiinuse 18.21. päev. Varasem kokkupuude ravimiga või ravimi kasutamine imetamise ajal seda liiki väärarengut ei põhjustanud. (Euroopa raviamet) Loomkatsetes täheldatud toimeaine lakvinimood üldine toksilisusprofiil (üldine toksilisus,
võrrand: kc=55.8*104*exp(-4574,3/T) Arrheniuse võrrandi abil saadud kc-de ja katse tulemusena saadud kc-de võrdlemine: kc kc Arrheniuse T, K katsetest võrrandist l/(mol*s) l/(mol*s) 292,5 0.07756 0.09020 297,5 0.10674 0.11731 303 0.13116 0.15508 Väikesed erinevused Arrheniuse võrrandist saadud kc-de ja katsetulemustest saadud kc-de vahel võivad olla tingitud arvutuste käigus tehtavatest ümmardamistest. Arvutuste tulemustest võib järeldada, et kiiruskonstandi kc väärtus kasvab koos temperatuuri tõusuga.
temperatuuril nii 20° C kui ka 150°…200° C. Õli puuduseks on tema tuleohtlikkus (süttimistemperatuur on sõltuvalt õli margist 150°…320° C) ja karatusvõime kadumine aja jooksul (õli pakseneb). Peale selle õli põleb ja detaili pinnale moodustub oksiidikile. Õhus karastamine tagab detaili aeglase jahtumise martensiidi tekke piirkonnas. Praktikas ei ole õhus jahutamine väga levinud meetod. KOKKUVÕTE KATSETULEMUSTEST C35 Katsekeha 1.1: Katsekeha ei karastunud, sest kuumutustemperatuur ei ületanud faasimuutuste piiri. Selle tulemusena jäi katsekeha lõpptugevuseks 27,3 HRC, mis on võrreldes kõige kõvema katsekehaga (1.2) väga halb tulemus. Katsekeha 1.2: Katsekeha karastus täielikult ning andis katsetest kõige kõvema struktuuri. Temperatuur (860°C) on piisav, et ületada faasimuutuste piir ning tekitada struktuuri martensiit. Karastuskeskkonnaks oli vesi, mis on võrreldes õli ja õhuga parim
proovikehade paindetugevus. Katsetatud silikaattelliste paindetugevused jäävad alla kirjanduslikus allikas väljatoodule. Niisutatud silikaattellise paindedugevus on ~ poole väiksem kui kirjanduslik. Katsekehad 1 ja 3 sobivad kasutamiseks peeneteralise mördiga, Katsekehad 1, 3 ja 6 sobivad kasutamiskeks üldkasutatava ja kergmördiga. Katsekehade 2, 4, ja 5 mõõtmed erinesid nimimõõdust rohkem, kui kirjanduslikus allikas lubatud. [6] Katsetulemustest on näha, et immutatud katsekehade painde- ja survetugevused vähenevad pea poole võrra. Silikaattelliste kasutamisel niisketes tingimustes peab arvestama surve ja paindetugevuse märkimisväärse vähenemisega. Silikaattellise pehmenemise koefitsentiks tuli 0,6. Kirjandusliku allika järgi materjale, mis lagunevad veega immutamisel s.o. kpehm < 0,8 ei saa kasutada veega läbiimbuvates konstruktsioonides.[7] Järelikult ei saa katsetatud silikaattelliseid kasutada vundamentide ehitusel. 7
Katsekeha C Välistingimused Sisetingimused µ Te=-20°C RHe=63% Ti=+20°C RHi=72% 2,85 Te=-15°C RHe=68% Ti=+20°C RHi=75% 1,92 Te=-10°C RHe=72% Ti=+20°C RHi=76% 1,65 5. Analüüs 5.1. Peamised tulemused Deklareeritud niiskuskindlustegur µ on kivivilla puhul 1. Katsetulemustest järeldub, et µ on sellisel juhul, kui sisetemperatuur on +20°C ning välistemperatuur on -20°C ning olukorras, kus kivivilla sisse tekib nii jäätunud kui ka vedelas olekus kondensaat, 2,5 kuni 3 korda suurem. 5.2. Võimalikud probleemid meetodites Mitte just probleem, aga ainult kivivilla katsetamine ei anna nii head ülevaadet, kui testida mingit konkreetset katusekonstruktsiooni lahendust. Ehk siis tulemustest oleks rohkem
5.3. Graafik 5.1 Liiva terastikuline koostis Läbinud [%] 0 0.5 1 1.5 2 2.5 3 3.5 4 Sõela ava [mm] Ülemine Alumine Saadud tulemus Liiva terastikulise koostise määramine 5.4. Liiva huumusesisalduse määramine Katsetulemustest selgus, et liiva huumusesisaldus oli liiga kõrge, ning liiv ei ole sobiv kasutamiseks betoonis, kuna mensuuris oleva vedeliku värvus muutus ligi mustaks. Ette antud soovituslik värvus oli konjaki pruun. 6 5.5. Plaatjate ja nõeljate terade hulk killustikus Plaatjate ja nõeljate
silikaattelliste keskmiseks paindetugevuseks tuli 2,1 N/mm2. Kirjandusliku allika väitel jääb nimimõõduga 88x120x250 silikaattelliste paindetugevus vahemikku 4-5 N/mm2. Kuivas keskkonnas olnud proovikehade paindetugevus on 42% suurem, kui immutatud proovikehade paindetugevus. Katsetatud silikaattelliste paindetugevused jäävad alla kirjanduslikus allikas väljatoodule. Katsekehade 1-6 kehade kõrgused erinesid nimimõõdust rohkem, kui kirjanduslikus allikas lubatud. Katsetulemustest on näha, et immutatud katsekehade painde- ja survetugevused vähenevad pea poole võrra. Silikaattelliste kasutamisel niisketes tingimustes peab arvestama surve ja paindetugevuse märkimisväärse vähenemisega. Silikaattellise pehmenemise koefitsendiks tuli 0,7. Kirjandusliku allika järgi materjale, mis lagunevad veega immutamisel s.o. kpehm < 0,8 ei saa kasutada veega läbiimbuvates konstruktsioonides. Järelikult ei saa katsetatud silikaattelliseid kasutada vundamentide ehitusel. 7
3. Asetage kaldpind õppejõu poolt etteantud nurga alla ja fikseerige see asend, kasutades nurgamõõteriista küljes olevat pitsituskruvi. 4. Lülitage sisse ajamõõtja ja järgige selle ekraanile ilmuvaid korraldusi. 5. Asetage silinder kaldpinnale vastu ülemist andurit ja laske vabalt veerema. Jälgige, et allaveerev silinder puudutaks alumist andurit ja see seiskaks ajamõõtja. 6. Kirjutage üles ajamõõtja näit. Korrake katset 5 korda. 7. Arvutage katsetulemustest valemi (6) järgi silindri inertsimoment ja tema laiendatud liitmääramatus. Seejuures kasutage iga nurga puhul sellele vastavate ajanäitude aritmeetilist keskmist. 8. Arvutage silindri inertsimoment teoreetiliselt valemi järgi, mille leiate ruumis olevalt plakatilt, ja leidke niiviisi arvutatud inertsimomendi laiendatud liitmääramatus. Võrrelge eksperimentaalselt ja teoreetiliselt leitud inertsimomendi väärtusi. Leidke suhteline mõõtehälve protsentides, lugedes
Enne proovikeha katsetamist määrati survepinna mõõtmed veaga alla 1 [mm] ning arvutati survepind valemiga 6. Proovikeha asetati pressile. Proovikeha koormati ühtlaselt kuni purunemiseni, seejuures tuli kindlustada ta purunemine 20-60 sekundit pärast katse algust. Pressil asetsevalt manomeetrilt võeti lugem ningarvutati purustav jõud valemiga 7. Survetugevus arvutati igale proovikehale eraldi valemi 8 järgi. Toote partii survetugevus arvutati kui aritmeetiline keskmine kuue proovikeha katsetulemustest täpsusega 0,1 [N/mm²]. Keskmise survetugevuse arvutamisel ei võetud arvesse neid tulemusi, kus survetugevus ületas enam kui 40% keskmist survetugevust. Normaliseeritud survetugevuse saamiseks korrutati survetugevus vastava kujuteguriga (antud juhul 0,91). Valem 6: S = b * c / 1000 S survepinna suurus [cm2] b survepinna laius [mm] c survepinna pikkus [mm] Näide: S = 119 * 105 / 100 = 124,95 [cm2] Valem 7: F = H * 125000 / 300
temperatuurimugavuse hindamisel. Katsetamiseks jagati osalejad kahte gruppi( alla ja üle KMI 22.0). Tulemused näitasid, et normaal ja alakaaluliste puhul polnud midagi märkimisväärset, kuid ülekaaluliste puhul külma ja sooja keskkonna katsetulemuste vahe oli üle kahe korra. Analüüs Peamised tulemused Ütleks, et antud tingimustes on katse sooritatud vägagi kvaliteetselt ja saadud andmeid on analüüsitud vägagi hästi. Isegi kui ei tulnud välja midagi katsetulemustest suudeti leida märkimisväärselt huvitavaid aspekti statistika valdkonnast. Tulemuste presenteerimine oleks võin olla tehtud natuke lihtsamaks tavalisele lugejale. Sisust arusaamiseks tuli otsida teooriad hoopis teemaväliste küsimuste lahendamiseks. Näiteks statistiliste terminite mõistmiseks. Võimalikud probleemid meetodites Meetod kogu oma ülesseehituselt on hästi läbi mõeldud, kuid juhul kui on soov saada paremaid ja täpsemaid katsetulemusi siis arenemise ruumi on piisavalt.
eelmisele graafikule. Aruande sisu. 1 Katseskeemid. 2 Katsetulemuste tabelid. 3 Ajakonstandi määramise tulemused: 4 katsetulemuste põhjal, ajakonstandi leidmine lähtudes takisti takistuse ning kondensaatori mahtuvuse väärtusest. 4 Graafikud kondensaatori laadimisprotsessist: pinge kasv, aluseks katsetel mõõdetud tulemused; pinge eksponentsiaalne kasv, aluseks katsetulemustest leitud suurused; voolu eksponentsiaalne vähenemine, aluseks komponentide parameetrite abil leitud suurused. 5 Töö katseandmetega Joonis 1: Katseskeem Tabel 1. Katsetulemused Kondensaatori mahtuvus Takisti takistus Pinge lõppväärtus kondensaatoril
5 47,5 1.6. Tabelites kasutatud valemid 1.6.1. =mõhus / (mõhus - mvees) * 1000, Tiheduse arvutamise valem(6) Tihedus, kg/m3 mõhus - Proovikeha mass õhus, g mvees - Proovikeha mass vees, g 1.6.2. Rs = Fs / A, Survetugevuse arvutamise valem (7) Rs - Survetugevus, MPa F Purustav jõud, N A Survepind, mm2 1.7. Katsetulemustest saadud graafikud 1.7.1. Survetugevuse jaotus Gaussi kõveral (kõikide rühmade katsetulemuste põhjal) * Esimene number näitab rühma, teine number näitab tulemuste arvu antud survetugevuse juures (näide 1-1, 1 rühm, 1 tulemus). Graafik 1. Survetugevuse Gaussi kõver 1.7.2. Värvide spetsifikatsioon rühmade kaupa: 10 1. Lektor Tuist, esmaspäevane grupp, paaritu nädal 2
Dispersioonanalüüsiga seotud arvutuste ülevaatlikuks esitamiseks ja ka teatud kontrolliks kasutatakse tavaliselt nende koondamist nn dispersioonanalüüsi tabelisse, milles koguhajuvus ja selle komponendid esitatakse vastavate hälvete ruutude summade SS kaudu. SS on koguhajuvus, SSa on rühmadevaheline hajuvus, SS0 on sühmasisene hajuvus. Ekse ehk anomaalia, jäme viga on ekslik katse- või vaatlustulemus, mis tavaliselt on eristatav suure kõrvalekaldena ülejäänud katsetulemustest. Ekse tekib mingi tõrke või vea tõttu katse tegemisel või katse tulemuste fikseerimisel. Eksete äratundmise kriteeriumid on statistilised ja mittestatistilised. Juhtudes, kui katseandmetes on eksed, võib osutuda kohaseks minna üle nn mitteparameetriliste ehk jaotusvabade meetodite kasutamisele. Oluline erinevus on järelduste tundlikkuses: mitteparameetrilised skeemid on oluliselt tuimemad ja sama järeldustäpsuse saavutamiseks vajatakse rohkem katseandmeid.
Dispersioonanalüüsiga seotud arvutuste ülevaatlikuks esitamiseks ja ka teatud kontrolliks kasutatakse tavaliselt nende koondamist nn dispersioonanalüüsi tabelisse, milles koguhajuvus ja selle komponendid esitatakse vastavate hälvete ruutude summade SS kaudu. SS on koguhajuvus, SSa on rühmadevaheline hajuvus, SS0 on rühmasisene hajuvus. Ekse ehk anomaalia, jäme viga on ekslik katse- või vaatlustulemus, mis tavaliselt on eristatav suure kõrvalekaldena ülejäänud katsetulemustest. Ekse tekib mingi tõrke või vea tõttu katse tegemisel või katse tulemuste fikseerimisel. Eksete äratundmise kriteeriumid on statistilised ja mittestatistilised. Juhtudes, kui katseandmetes on eksed, võib osutuda kohaseks minna üle nn mitteparameetriliste ehk jaotusvabade meetodite kasutamisele. Oluline erinevus on järelduste tundlikkuses: mitteparameetrilised skeemid on oluliselt tuimemad ja sama järeldustäpsuse saavutamiseks vajatakse rohkem katseandmeid.
kuju ja värvust, õite värvust ja asukohta. Kõigil juhtudel avaldus hübriidsete taimede tunnuste puhul üks vastandlikest omadustest ning hübriidide iseviljastumise tulemusena saadud järglaskonnas toimus faktorite lahknemine suhtega 3:1. Hiljem, 1909. aastal võttis Taani taimearetaja W. Johannsen nende faktorite asemel kasutusele termini geen, mille retsessiivseid ja dominantseid vorme hakati nimetama alleelideks (kr. keeles "üks teisest"). Mendel tegi oma katsetulemustest ka teise olulise järelduse: geenid esinevad paaridena. Taimed, mida ta kasutas ristamiseks, sisaldasid kahte identset geenikoopiat. Kaasaegse terminoloogia kohaselt olid need taimed diploidsed ja homosügootsed. Gameetides säilus aga ainult üks geenikoopia, need rakud olid kaasaegse terminoloogia põhjal haploidsed. Geenide diploidsus taastus sügoodi moodustumisel. Kui munarakk ja seemnerakk pärinesid geneetiliselt
kuju ja värvust, õite värvust ja asukohta. Kõigil juhtudel avaldus hübriidsete taimede tunnuste puhul üks vastandlikest omadustest ning hübriidide iseviljastumise tulemusena saadud järglaskonnas toimus faktorite lahknemine suhtega 3:1. Hiljem, 1909. aastal võttis Taani taimearetaja W. Johannsen nende faktorite asemel kasutusele termini geen, mille retsessiivseid ja dominantseid vorme hakati nimetama alleelideks (kr. keeles “üks teisest”). Mendel tegi oma katsetulemustest ka teise olulise järelduse: geenid esinevad paaridena. Taimed, mida ta kasutas ristamiseks, sisaldasid kahte identset geenikoopiat. Kaasaegse terminoloogia kohaselt olid need taimed diploidsed ja homosügootsed. Gameetides säilus aga ainult üks geenikoopia, need rakud olid kaasaegse terminoloogia põhjal haploidsed. Geenide diploidsus taastus sügoodi moodustumisel. Kui munarakk ja seemnerakk pärinesid geneetiliselt
asukohta. Kõigil juhtudel avaldus hübriidsete taimede tunnuste puhul üks vastandlikest omadustest ning hübriidide iseviljastumise tulemusena saadud järglaskonnas toimus faktorite lahknemine suhtega 3:1. Hiljem, 1909. aastal võttis Taani taimearetaja W. Johannsen nende faktorite asemel kasutusele termini geen, mille retsessiivseid ja dominantseid vorme hakati nimetama alleelideks (kr. keeles "üks teisest"). Mendel tegi oma katsetulemustest ka teise olulise järelduse: geenid esinevad paaridena. Taimed, mida ta kasutas ristamiseks, sisaldasid kahte identset geenikoopiat. Kaasaegse terminoloogia kohaselt olid need taimed diploidsed ja homosügootsed. Gameetides säilis aga ainult üks geenikoopia, need rakud olid kaasaegse terminoloogia põhjal haploidsed. Geenide diploidsus taastus sügoodi moodustumisel. Kui munarakk ja seemnerakk pärinesid geneetiliselt erinevatelt taimedelt, sisaldas sügoot kahte erinevat alleeli, millest
värvust, õite värvust ja asukohta. Kõigil juhtudel avaldus hübriidsete taimede tunnuste puhul üks vastandlikest omadustest ning hübriidide iseviljastumise tulemusena saadud järglaskonnas toimus faktorite lahknemine suhtega 3:1. Hiljem, 1909. aastal võttis Taani taimearetaja W. Johannsen nende faktorite asemel kasutusele termini geen, mille retsessiivseid ja dominantseid vorme hakati nimetama alleelideks (kr. keeles "üks teisest"). Mendel tegi oma katsetulemustest ka teise olulise järelduse: geenid esinevad paaridena. Taimed, mida ta kasutas ristamiseks, sisaldasid kahte identset geenikoopiat. Kaasaegse terminoloogia kohaselt olid need taimed diploidsed ja homosügootsed. Gameetides säilus aga ainult üks geenikoopia, need rakud olid kaasaegse terminoloogia põhjal haploidsed. Geenide diploidsus taastus sügoodi moodustumisel. Kui munarakk ja seemnerakk pärinesid geneetiliselt
värvust, kaunade kuju ja värvust, õite värvust ja asukohta. Kõigil juhtudel avaldus hübriidsete taimede tunnuste puhul üks vastandlikest omadustest ning hübriidide iseviljastumise tulemusena saadud järglaskonnas toimus faktorite lahknemine suhtega 3:1. Hiljem, 1909. aastal võttis Taani taimearetaja W. Johannsen nende faktorite asemel kasutusele termini geen, mille retsessiivseid ja dominantseid vorme hakati nimetama alleelideks (kr. keeles "üks teisest"). Mendel tegi oma katsetulemustest ka teise olulise järelduse: geenid esinevad paaridena. Taimed, mida ta kasutas ristamiseks, sisaldasid kahte identset geenikoopiat. Kaasaegse terminoloogia kohaselt olid need taimed diploidsed ja homosügootsed. Gameetides säilis aga ainult üks geenikoopia, need rakud olid kaasaegse terminoloogia põhjal haploidsed. Geenide diploidsus taastus sügoodi moodustumisel. Kui munarakk ja seemnerakk pärinesid geneetiliselt erinevatelt taimedelt, sisaldas sügoot kahte erinevat alleeli,
värvust, kaunade kuju ja värvust, õite värvust ja asukohta. Kõigil juhtudel avaldus hübriidsete taimede tunnuste puhul üks vastandlikest omadustest ning hübriidide iseviljastumise tulemusena saadud järglaskonnas toimus faktorite lahknemine suhtega 3:1. Hiljem, 1909. aastal võttis Taani taimearetaja W. Johannsen nende faktorite asemel kasutusele termini geen, mille retsessiivseid ja dominantseid vorme hakati nimetama alleelideks (kr. keeles "üks teisest"). Mendel tegi oma katsetulemustest ka teise olulise järelduse: geenid esinevad paaridena. Taimed, mida ta kasutas ristamiseks, sisaldasid kahte identset geenikoopiat. Kaasaegse terminoloogia kohaselt olid need taimed diploidsed ja homosügootsed. Gameetides säilis aga ainult üks geenikoopia, need rakud olid kaasaegse terminoloogia põhjal haploidsed. Geenide diploidsus taastus sügoodi moodustumisel. Kui munarakk ja seemnerakk pärinesid geneetiliselt erinevatelt taimedelt, sisaldas sügoot kahte erinevat alleeli,
sellest millise aja vältel see deformatsioon saavutati. Deformeerudes muutub pinnase struktuur (osakeste omavaheline paigutus ja orientatsioon), arenevad mikropraod ja purunevad osakeste vahelised sidemed. See protsess ei sõltu niivõrd pinge suurusest kuivõrd just paigutise suurusest. Igitugevus on nihkepinge suurim väärtus, mille puhul ei teki veel purunemisele viivat püsiroomet. Joonisel 5.26 on esitatud Bjerrumi andmed katsetulemustest Drammeni saviga tugevuse vähenemise kohta ajas. 1 ,1 1 ,0 max max10 0 ,9 / 0 ,8 0 ,7 0 ,1 1 10 10 0 1 00 0 10 00 0 1 00 00 0 A e g p u r u n e m is e n i m in J o o n is 5 . 2 6 S a v i n i h k e t u g e v u s e
annaabi.ee 
