Ta isa oli teda nooremas eas võtnud kaasa kohtusse. Isa, kes oli olnud kodus ahke ja leebe, muutus karmiks ja rangeks inimeseks. Tarroule see ei meeldinud, tal hakkas süüdimõistetavast kahju. Ta oli nüüd seotud tolle mehe surmas.) Aga üle kõige huvitas mind surmanuhtluse probleem. Mul oli punapäisele öökullile võlg tasuda. Ma lihtsalt ei tahtnud olla katkukandja. Mulle tundus, et ühiskond, kus ma elan, on rajatud surmanuhtlusele ja et tema vastu võideldes võiten mõrva vastu. Katkulevitajatele on inimeste uni tähtsam kui elu. Ausate inimeste und ei tohi segada. Igaüks maailmas kannab endas katku, sest mitte keegi maailmas ei ole immuunne. Ma katsun olla süütu mõrtsukas. Katku hingeldav rabelemine tekitas mulje, et tõbi on ise pea kaotanu, roidunud ja roopast väljas. Tal puudus nüüd see range enesekontroll ja matemaatiline täpsus, mis oli varem ta jõu allikas. --- Jäi
annaabi.ee 
