Kõige arvukam tüüp on kivikalmed. Kivikalmete arv on suur, kuid nad näevad väga erinevad välja. Tarandkalmeid enam ei ehitatud, kuid sinna tehti ikkagi järelmatmisi. Rajati hoopis kangurkalmeid (tegemist on ringiga, kuhu maetakse). Kivivarekalmes on kive vähem. On ka kalmeid, kus on ääretult rikkalikke asju, näiteks Lepna, Proosa, Paju laevmatused kivikalmes. Kamberkivikalmed. Proosa kalmes lõhuti nõukogude ajal esemed töö käigus ära. Lepna haud on tuntud katkuhauana, mis oli Saaremaal Valjala vallas, avastas Marika Mägi. Nimi 'katkuhaud' oli sellest rahvast eemal hoidnud. Selles kalmes oli väga palju asju. Tegemist oli kivikalmega, mille keskele maa sisse oli süvendatud nelinurkne ala, mille servas olid paekividest laetud müürijäänused. Seinte ääres paiknes hulgaliselt haruldasi leide: kullatud ehted, hõbeehted, ka põlenud luud. Tegemist oli vist rikka suguvõsa hauakambrilaadse hauaga
Keskmise rauaaja kalmed. Pilt on väga kirju, võib eristada nelja põhitüüpi, kivikalmed, laevkalmed, põletusmatused ja kääpad. Kivikalmed nägid väga erinevad välja. Rajatakse kangurkalmeid (ümara põhjaga kivikalmed, diameeter 5 m, konstruktsioon pole). On kolm kalmet, kus on palju panuseid (Lepna, Proosa ja Paju). Proosa ja Paju kalmed olid nõukaajal lõhutud. Saadi kuldesemeid. Lepna kalme oli kummaline, sest see oli rahvapärimuste järgi tuntud katkuhauana, asus keset põldu. Katkuhaua nimetus hoidis hilisemal ajal rahvast eemal. See kalme (kivid lohus) andis palju infot, tegemist oli kalmega, mille maa sisse oli süüvitatud madalam ala, kuhu olid laotud paekividest müür. Tegemist oli hoonega, mis oli püstitatud keset hauda. Seina ääres oli hulgaliselt leide, ka kullast ja hõbedast, põlenud luid. Esialgne selgitus oli, et tegemist oli sugukonna hauakambriga. Lisaks ehetele oli seal ka palju relvi. Mõnest kalmest on
annaabi.ee 
