arvamine toimus juba kristluse algusaegadest alates ristimise kaudu. Ristimine toimus vees. Vees pesemine on traditsioon, mis võetakse üle juutluselt. Vesi on püha ja puhastav. Esimeste kristlaste juures muidugi ei pööratud tähelepanu, milline see vesi on või kus seda peab läbi viima. Hiljem muidugi areneb ja muutub. Sageli asusid kristlikud hooned linna ääres, mistõttu vesi oli lihtsamini kättesaadav, sageli oli ka kaev olemas Ristimiseks valmistumine võttis aega ca 2-3 aastat. Katehumeenid – ristitavad. Nad pidid nende mõne aasta jooksul süvendama enda teadmisi kristlusest, saama juhendatud. Ristimistalitlus viidi välja laupäevaöösel vastu ülestõusmispühade pühapäeva. Tavaliselt katehumeenid siis puhastusid, hoidusid seksist ja külastasid regulaarselt sõnajumalateenistusi, s.t armulauast osa ei saanud. Lisaks veega ristimisele toimetati muude toimungutega samuti. Aeti välja deemoneid, lausuti sõnu jms
Ambrosius rakendas seda reaalsuses küsimustes kirikuelu üle, näiteks keeldus ta üht kirikut andmast üle keisrile. 4.-5. sajandil ristiti edukalt germaanlasi, mis võimaldas kristlusel säilida ka pärast Lääne-Rooma riigi kadumist maailmakaardilt. Kreeka päritolu goot Wulfila tõlkis Piibli gooti keelde, 341. aastal sai ta piiskopiks. Samal ajal toimusid muutused ka kiriklikus elus. Liitumine kogudusega ei võtnud nüüdsest enam aastaid, katehumeenid olid neljanda sajandi lõpul peamiselt täiskasvanud. Peredele anti piiskoplik ülesanne omadele õiget õpetust jagada. Kirik muutus niimoodi ka haridusasutuseks. Tähtsamaks muutusid jutlused, mille rõhuasetus seondus kristlaseks saamisega, igavese eluga, kuid ka arusaamaga, et usu järgi tuleb elada ka siinpoolses ilmas. II 1. Õhtumaa üleminek Keskaega. Suur rahvasteränne. Lääne kristluse germaniseerumine ja selle mõju.
annaabi.ee 
