Kaudne tõestus sisaldab alamtuletusi. 11.On antud laused: „Kodakondsusamet väljastas eelmisel aastal üle tuhande trükiveaga passi.“ ja „Baaris külastajaid rannarõivaste ja rulluiskudega ei teenindata.“ Milline materiaalne loogikaviga esineb mõlemas lauses? Amfiboolia. 12.Literaal… Võib olla nii lausemuutuja kui ka lausemuutuja koos eitusega. 13.Üksikterm ehk singulaarterm: Võib olla tühitermin. 14.Mille järgi saabmäärata kategoorilise süllogismi figuuri? Kesktermini paiknemiste järgi. 15.Kui entümeemi lõppjäreldus on osaeitav ning väiksem eeldus on osajaatav, siis suurem eeldus… Peab olema üldeitav. 16.Kuidas nimetatakse terminit, mille abil avatakse defineeritava termini sisu? Definiens 17.Mis eesmärki täidavad informaalses loogikas dialoogi lõppreeglid? Lõppreeglid näitavad, … Mis määrab dialoogi võidu, kaotuse või viigi. 18
ületamiseks ja õigeaegselt otsused praktikas realiseerida Initsiatiiv, iseseisvus võime suunata oma tegevus püstitatud tähiste saavutamisele Enesevalitsemine, kannatlikus võime valitseda ja juhtida oma mõtteid, tundeid ja tegevust ka kõige keerulisemates ja raskemates situatsioonides Vastupidavusaladel loetakse juhtivaks tahteomaduseks PÜSIVUST, VISADUST Tugevat tahet on võimalik arendada ainult ,,KATEGOORILISE HOIAKU" puhul Kategoorilist hoiakut iseloomustab valmidus täita igal juhul ja täielikult treeningülesanne, saada vastav koormus ! Tahte arendamine ¤ Tee alati teadlikult just seda, mida vaja ja mis ei taha õnnestuda, mitte aga seda, mis meeldib ¤ Kujunda välja kategooriline hoiak treeningülesande täitmisse, loobu tingimuste esitamisest. Tööta enam ja otstarbekamalt kui teised ¤ Alluta oma muud soovid ja tahtmised peaeesmärgile ¤ Treeni ka ebasoodsates tingimustes
Siis lahu- tati kitikud riigist,riigiviin samagonnist ja Ants oma naisest. Viiendal päeval tehti kalifeepüksid,hoburaudtee,nahksillad, punnivinnad,riigi-ja linnavolinikud ja igasugused une-näod. Kuuendal päeval tehti aga tükk tubli tööd-valmistati ministrid. Seitsmendal päeval,kui need tööd valmis saivad,peeti pidu- sid söömingute,joomingute,trallingute ja kukerpallingutega. Kui meie juudi soost luuletaja Moosese kirjatööde kogus sorime,võime sealt leida kategoorilise kirjelduse maailma loomise kohta.Mooses tõendab,et maailm on pisut üle kahetuhande aasta vana.See aga ei ole tõsi.Maailm on palju vanem.Seda võivad vande ja sõimuga kinnitada paljud Pär- numaa müürissepad,kes ehitusmeistri Päumeri juhatusel maailma loomisest osa on võtnud.Seda sama võib öelda ka üks Tartumaa ämmamoor,kes maakera nabade kohale- seadmist oma käega on toimetanud. Elu maal pole enam see,mis ta oli miljardeid aastaid tagasi.
mängule. Inimese vaimses eneseteostuses väärtustas ta eriliselt kunsti, oli esteetilise tingimusteta ja ustav ülistaja. Looming Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega. Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, pulm ( ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi . Pingsa ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. Teosed "Nimetu saar" (näidend) 1966 "Olematus võiks ju ka olemata olla" 1968 "Luule" 1976 A. Alliksaare luulekogu "Artur Alliksaar Päikesepillaja" 1997
Kas kohustuste täitmine teeb inimese vabaks? Mis on inimese kohus, selle saab kindlaks teha kategoorilise imperatiivi alusel, mis ütleb, et lähtuda tuleb sellisest motiivist, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik inimesed kui mõistuslikud olendid. Kant loetles selliseid kohuseid: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine, õnnelik olemine, ligimese armastamine. Mis on vabadus, sellele mõistele on hea definitsiooni andnud Mihhail Bakunin teaoses ,,Revolutsiooni katekismus", ,,Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele
Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: „Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti“. Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast – lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse (Pojman 228-229). 9
luulet. Alliksaare varasemad luuletused on kirjutatud klassikaliselt ranges vormis. 1960-ndate aastate algul loobus luuletaja traditsioonilistest vormimallidest. Tema looming on kõlarikas ja sageli metafoorne. Tema luuletused on valdavalt vabavärsilised ja moodustavad tihti suuri, hajuvate kontuuridega improvisatsioonilisi kompositsioone. Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Luuletaja liigub meelsasti kõlalummuses, ilmutab suurejoonelist riimileidlikkust ja loob vaimukaid liitsõnatuletisi. · "Nimetu saar" (näidend, 1966) · "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) · "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) · "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984)
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. IV. Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega. Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet. V. Arne Merilai on tema kohta öelnud: "Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata
Inimese eneseteostuses väärtustas Alliksaar eriliselt kunsti ning kaitses seisukohta, et piiranguterohkes sotsiaalses süsteemis peab sõltumatul, vaimsete väärtuste poole pürgival indiviidil olema vabadus valida. Tema luuleloomingu üks osa on arbujatepäraselt vormikindel, teine sellele vastanduvalt vabavärsiline ja sürrealistlik. (TEA1 2008 sub: Alliksaar) Tema sõnaleidlik, kõlarikas, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega, pingsa ja kategoorilise väljendusega luule erineb tunduvalt eesti luule eelnevast tavast ning mõjutas 1960. aastail luule uuenemist. (ENE1 1985 sub: Alliksaar) Artur Alliksaarest peeti väga lugu ja teda austavad ka mitmed tänapäeva tuntud luuletajad. '' Eesti luule viimane ja võibolla üldse ainuke tõeline romantik Artur Alliksaar võinuks sel nädalal (15. aprillil) saada kaheksakümneseks'' (Rummo 2003). Pärast mehe surma on avaldatud mitmeid tema luulekogusid, nagu ''Olematus võiks ju
Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm. "Eesriiet ei tõsteta kaks korda. Kui surm hakkab mõtlema, siis on see mõtete surm." Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega. Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.
Ta haaras kapist oma vingeima relva milleks oli magnum 44 ja läks sõbra mõrvarit otsima.samal ajal aga püüdis Jennifer iga hinna eest pääseda kuid ta saadi kätte.Kuid kauguses oli näha kellegi varju see oli Callahan ta haaras oma relva ja lähenes Jenniferile ja jõhkardile lootuses, et too laseb Jenniferi vabaks, kuid seda ei juhtunud.Lõpuks aga ilmus politsei kohale ja arreteeris ta.Callahan aga vaikis ning ei lausunud sõnakestki Jenniferist, kes oli tegelik mõrvar.Kanti kategoorilise imperatiivi kohaselt oli see aga vale tegu, kuna tegelikult ei tohiks inimene kunagi valetada.
Elas Preisimaal Königsbergis (praegune Kaliningrad). K oli väga täpne mees. Tema jalutuskäikude järgi võis kella õigeks keerata. Arvas, et reisida pole vaja. K alustab eetikat (arutelu); ütleb, et vaid hea tahe saab olla hea ilma piiranguteta. Leiab, et hea tahe välistab tahtmise millegi järel kui tahad head, siis see on suurim, mida inimene võib tahta. Arvab, et käituda lihtsalt kohuse pärast ei ole piisav. Meie suhtumine kohusesse võib olla erinev. Sõnastab oma kategoorilise imperatiivi (käsk): ,,Toimi alati sellistest maksiimidest (e. reeglitest) tulenevalt, mida võib iseenesliku vastuolluminekuta universaliseerida!" Mõte: käitumine peaks lähtuma reeglitest, mis peaks olema kõigile. Kui reegel muutub inimeset olulisemaks, on see hirmus. ,,Inimesi tuleb kohelda alati kui eesmärke, mitte kui vahendeid." Ka mistahes moraalireegel ei saa olla inimesest olulisem. K peab oluliseks õiget motiivi käitumises. Arvab, et eetiline käitumine on ratsionaalne. Platon
Ettekanne artkili põhjal: Ethical self-evidence and the principle of proportionality: Two fundamental ehical principles aplied to a psychiatric case report Tartu, 2012 Jaak Timberg Deontoloogia · eetika ning eetilise käitumise aluseks on printsiibid, mis arvatakse olevat universaalsed ja absoluutsed · mis on hea (õige) ja mis on halb (vale) · käskiva ning kategoorilise iseloomuga · hindab tegevuse eetilisust selle alusel, kuivõrd peetakse kinni ,,universaalsetest" ja ,,absoluutsetest" reeglitest Deontoloogia puudused · igal ühiskonnal on oma eripära ning sellest tulenevalt ei saa olla võimalik leida ,,absoluutseid" norme · Samuti võib öelda, et deontoloogiline moralist, kes jälgib neid reeglieid ja moraale, ajab moraalset puhtust ja üllust taga vaid seetõttu, et ta leiab oma ,,ideaalsest minast" nartsissistlikku rahuldust
Otsustuse modaalsus ehk modaalne otsustus väljendab usaldusväärsuse taset hinnatuna formuleerija aspektist. Modaalsed otsustused on problemaatiline, assertooriline ja apodiktiline otsustus. Problemaatiline otsustus on lihtotsustus, kus subjekt on predikaadiga seotud kõige nõrgemalt ja mis väljendab arutleja arvamust, seisukohta, hinnangut, tõlgendust, nägemust. Assertooriline otsustus on lihtotsustus, mis sisaldab faktoloogilist teavet ja on väljendatud kategoorilise otsustuse (S on/ei ole P) vormis. Apodiktiline otsustus on lihtotsustus, mis väljendab paratamatut ehk seaduspärast seost subjekti ja predikaadi vahel. Konjunktiivne otsustus on liitotsustus, milles lihtotsustused on ühendatud sidesõna ,,ja", ,,ning" või koma abil (ühendav). Disjunktiivne otsustus on liitotsustus, milles lihtotsustused on ühendatud sõna ,,või", aga samuti ka ,,kas...või..." abil (liigitav).
Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: ,,Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti". Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada,milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse
kaasneb hea tahe (Pojman, 2005: 225). Kas sellise teooria järgi peaks valetamine olema siiski lubatud, eeldusel, et sellega kaasneb hea tahe ning hea tahe ainult? Lisaks eelnevalt mainitule oli Kant ka veendumusel, et inimesed peaksid järgima reegleid, mis on universaalsed kõigile. Moraalne kohustus on absoluutne, see kehtib tingimusteta. Kuid siinkohal ei saaks treener Rocke käitumist universaliseerida kategoorilise imperatiivi abil kõigile kehtivaks, kuna see viiks inimeste omavahelisele mitteusaldamisele. Seda, millist kasu meeskond sai ja kas treener käitus targalt, ei pea Kant nii oluliseks. Kategoorilise imperatiivi järgi oleks treener pidanud käituma selliste maksiimide alusel, mida ta sooviks näha universaalsetena, kõigile kehtivate seadustena. Antud juhul oleks kehtiv maksiim: treener valetab meeskonnale alati, kui meeskonnal läheb täbarasti ning see printsiip peab olema avalik
Alber Schweitzer (1875-1965) ,,Kultuur ja eetika" Kaks osa:" Kultuuri allakäik ja taasloomine", ,,Kultuur ja eetika" --Liiga palju mõtteid kokku surutud, võiks olla illustreerivaid näiteid --Raske lugeda, sest väga keerulised laused: Paneb eestleitud utilitaristliku eetika kategoorilise imperatiivi protektoraadi alla --Samas siiski huvitav, sest tihti ei anna otseseid vastuseid, pigem esitab erinevaid vaateid ja paneb neid kahtluse alla. Esimeses osas kirub kultuuri allakäiku. 1. filosoofia roll ühiskonnas on langenud 18.-19. sajandil oli filosoofia avaliku arvamuse juhtija. 19. saj keskel tõusid esile loodusteadused ja sestsaadik on eetilised mõistuseideed kõrvale jäänud. Selles süüdistab ta ka filosoofe
S. Mill arvab, et seadused kui ka ühiskondlik arvamus võivad indiviidile esitada teatud nõudmisi. Kohuse- eetika teooriatest on tuntuim Saksa filosoof Immanuel Kanti (1724-1804) eetika. Kanti arvates tuleneb teo moraalne väärtus selle motiivist, tulemus ei ole oluline. Sama tulemuseni võivad viia subjektiivselt väga erinevad teod. Kanti arvates on õige motiiv kohuse-motiiv. Kui inimene tahab täita oma kohust, siis teeb ta õigeid asju. Mis on inimese kohus, selle saab kindlaks teha kategoorilise imperatiivi alusel, mis ütleb, et lähtuda tuleb sellisest motiivist, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik inimesed kui mõistuslikud olendid. Kant loetles selliseid kohuseid: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine, õnnelik olemine, ligimese armastamine. Minu arvates kui jälgid neid kohuseid siis oled sa vaba, kus iganes sa viibid. Kas vabadus on illusioon? Minu arvates pole vabadus illusioon,
· kui ta soovib saavutada teatud sihti. Kategooriline imperatiiv · Kui hüpoteetilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on soovid, siis kategoorilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on mõistus. · Moraali metafüüsika alused väljendab kategoorilist imperatiivi nii. · Toimi ainult vastavalt sellele maksiimile, mille kohta sa saad tahta, et see oleks universaalne seadus. · Kategoorilise imperatiivi teine vorm: inimene olgu eesmärk iseeneses. · Toimi nii, et sa kohtleksid inimsust, ükskõik kas sinu enese või kellegi teise isikus, alati kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit. · Imperatiivi esimene vorm nõuab, et toimija kontrolliks iga maksiimi puhul, kas ka kõik teised toimijad saaksid sellise maksiimi omaks võtta; · teine vorm nõuab, et toimija toimiks nii, et see ei kahjustaks ühegi teise toimija võimet vabalt toimida.
Ükski inimene ei tohi olla vahend millegi saavutamiseks. Inimsust nii iseendas kui ka teistes tuleb alati kohelda eesmärgina. Kanti moraali vastu eksib enesetapja, sest ta ei kohtle end eesmärgina iseeneses, vaid kui vahendit saavutamaks kindlat eesmärki jõuda seisundisse, milles pole enam elupiina. Seega eksib ta selles, et muudab oma inimsuse vahendiks. 3. KANTI EETIKA KRIITIKA Alati ei pruugi testimine kategoorilise imperatiiviga olla kooskõlas meie moraalse intuitsiooniga. Näiteks võtame olukorra, kus teie uksele koputab naabrinaine, kes palub, et teda vägivallatseva mehe eest varjaksite. Te peidate naabrinaise riidekappi. Siis murrab teie uksest sisse naise mees, kes küsib, kas naine on teie juures. Teil on alust arvata, et mees kavatseb oma naise tappa. Kanti järgi peaksite alati tõtt rääkima, sest tõerääkimine on kategoorilise imperatiiviga testitud absoluutne moraaliseadus
vabaduse mõistega. Ta leiab, et kategoorilist imperatiivi saab järgida siis, kui inimene ise seda tahab. Kategooriline imperatiiv eeldab, et seda järgitakse puhtast kohusetundest (moraal eeldab tahet!). 20 "Ei ole maailmas ega üldiselt ka sellest väljaspool võimalik mõelda midagi muud, mida saaks pidada heaks ilma reservatsioonideta, kui ainuüksi hea tahe," leiab Immanuel Kant. Tahtevabadus teeb kategoorilise imperatiivi võimalikuks, kuna üksnes vaba ratsionaalne olend saab olla moraalne, tõdeb filosoof. 21 Seega vabadus kui üks moraali eeltingimusi tähendab kõkkuvõtvalt seda, et mida ma moraalselt pean tegema, peab mul ka olema võimalik teha. 22
Nõnda ka sel korral, kui tegu ei olnud ,,kõigest ühe järjekordse maavärinaga". Kuigi minu elukoht, Osaka, jäi katastroofist otseselt puutumata, raputasid minu maailma tagajärjed, mis bumerangina välisriikidest Jaapanisse tagasi on jõudnud. Näib, et katastroof jätkab ebaõigluse külvamist ning moel, mida esiti poleks arvatagi osanud. Nimelt on paljude siinsete, eriti USA vahetusüliõpilaste kodukoolid teinud kategoorilise otsuse oma üliõpilased Jaapanist tagasi kutsuda. Fukushima läheduses ning ehk ka Tokyos asuvate üliõpilaste suhtes võib see ju isegi õigustatud olla, kuid paraku on taolist eeskuju järginud ka koolid, mille üliõpilased on Fukushimast suhteliselt ohutus kauguses. Põhjused aga on kohati absurdsed. Esiteks ollakse geograafiliste väärarusaamade küüsis. Arvatakse, et Jaapan on ,,väike saar", ent kui
halteere ikka veel käes , ning Philostratos ütleb, et halteerid aitavad hüppajal kindlalt maanduda. Lukianos suhtub halteeridesse selgelt nagu hüppe rakendamise vahenditesse: "Me treenime neid hüppama vajaduse korral üle kraavi või mõne muu takistuse, isegi hoides käes seatinast raskusi, mis on nii suured, kui nad suudavad käes hoida." Aristoteles aga väidab, et atleedid hüppavad halteeridega kaugemale kui ilma nendeta, ja pole tõenäoline, et ta oleks esitanud nii kategoorilise väite, kui tal poleks olnud kogemustest omandatud täpseid teadmisi. Antiikajast on teada kahe hüppe pikkus. Salamise lahingus ühte laeva käsutanud krotonlase Phayllose kohta ütleb epigramm" "Ta hüppas viis jalga üle viiekümne, kuid heitis ketast viis jalga alla saja." Selle epigrammi muistsed kommenteerijad informeerivad meid, et hüppekast oli tavaliselt ette nähtud viiekümne jala pikkuste hüpete jaoks ning et sellest
jäi parimal korral ainult relatiivselt kindlaks. Seal me nüüd oleme: teadusel on veel ainult praktiline tähendus, mitte rohkem. Seda teavad ameeriklased kõige paremini. Nemad tapavad autodega rohkem inimesi kui ühes eurooplastega Maailmasõda pidades ja nemad ehitavad kahesajakordseid maju, aga oma hinge ja vaimu ankrupõhja otsivad ,,kristlikust teadusest". Nagu inimlik teadus muutus absoluutsest relatiivseks, samuti sündis ka inimliku kõlbelisusega. Inimmõistus lõi kategoorilise imperatiivi, aga see langes või paindus ühes teiste taladega, milledele tugenes inimlik teadus. Kategoorilisest imperatiivist sai parimal korral harilik imperatiiv, mis polnud enam käsuks kogu inimkonnale, vaid ainult käskijale endale. Samuti sündis kirjanduses ja kunstis. Inimene uuris läbi vana Kreeka ja Rooma loomingu, niipalju kui teda leiti säilinuna, ja järeldas sellest kindlad juhtnöörid, milline peab olema eeskujulik teos, mis on ära seletatud klassikaline
jne. konfidentsiaalsus, kohustused, tööülesanded jne. Joonis 1. 10 käsku (Alland Parman, Miks Jeesus suri? Kehra, 1992 Eetikateooriate klassifikatsioon KLASSIKALISED TEOORIAD püüavad vastata kahele küsimusele: - missugune on õige inimväärne elu? - kuidas peaks inimene käituma? Klassikaliste teooriate hulka kuuluvad platonism, Aristotelese ,,kuldse kesktee doktriin", eudaimonism, hedonism, stoitsism, epikureism, kristlik eetika, I. Kanti ,,kategoorilise imperatiivi" doktriin jt. PLATONISM filosoofi Platoni ja ta järelkäijate idealistlik õpetus, mille järgi aistitavate asjade maailma kõrval ja sellest kõrgemal eksisteerivat mingi tõeline , mõistusega tabavate ideede maailm, kuna asjad on vaid ideede varjud. ARISTOTELESE ,,KULDSE KESKTEE DOKTRIIN" - Selles on keskne voorusõpetus. Voorused jagas ta vaimseteks ja tahtelisteks. Et inimese olemuse määrab mõistusehing, siis on
22 A Free sample background from www.awesomebackgrounds.com © 2004 By Default! A Free sample background from www.awesomebackgrounds.com © 2004 By Default! Slide 23 Slide 24 Kategoorilise imperatiivi Kanti 4 näidet KI testi 1. vormel rakendamisest: "Toimi ainult sellise maksiimi 1) Võltslubaduse andmine
mõistusest tarkus,teadmine, mõistlikkus; 2) eetilised tahte ja karakteri voorused mehisus, tasakaalukus, suuremeelsus, lahkus, avameelsus, õiglus, sõprus. Kant (1724-1804) ütleb, et moraal on meie tahte toode. Praktiline mõistus tahab,et inimene oleks moraalne. Kant sõnastab oma kõlblusseaduse kategoorilise imperatiivina. Kategooriline imperatiiv dikteerib põhimõtte, mis on absoluutne ja tingimusteta. Kant asetab imperatiivi sõnastusse nõudmise elada looduslähedaselt, pidada lugu endast ja kõigist teistest, hüljata "ihnsus ja võlts alandlikkus". Eriti vajalik on ausameelsus, sest valelikkus teeb võimatuks suhtlemise inimeste vahel. Kant heidab kõrvale seisuslikud traditsioonid ja eelarvamused, ignoreerib erinevusi ja vaheseinu seisuste vahel, kuulutab välja
mõistusest tarkus,teadmine, mõistlikkus; 2) eetilised tahte ja karakteri voorused mehisus, tasakaalukus, suuremeelsus, lahkus, avameelsus, õiglus, sõprus. Kant (1724-1804) ütleb, et moraal on meie tahte toode. Praktiline mõistus tahab,et inimene oleks moraalne. Kant sõnastab oma kõlblusseaduse kategoorilise imperatiivina. Kategooriline imperatiiv dikteerib põhimõtte, mis on absoluutne ja tingimusteta. Kant asetab imperatiivi sõnastusse nõudmise elada looduslähedaselt, pidada lugu endast ja kõigist teistest, hüljata "ihnsus ja võlts alandlikkus". Eriti vajalik on ausameelsus, sest valelikkus teeb võimatuks suhtlemise inimeste vahel. Kant heidab kõrvale seisuslikud traditsioonid ja eelarvamused, ignoreerib erinevusi ja vaheseinu seisuste vahel, kuulutab välja
Kõivuga. Neis vestlustes sai eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just nii kaua, kui seda ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta. Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega. Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv ja vesi. Pingsa ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi sellesse uusi, värskeid suundi. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset kui ka saksakeelset luulet. Looming: · Näidend ,,Nimetu saar" 1966 Peale tema surma on antud välja mitmeid luulekogusid: · ,,Olematus võiks ju ka olemata olla" 1968, koostatud Paul-Eerik Rummo poolt
Just sellist pilti pakkus Kanti hinnangul filosoofia senine ajalugu. Kanti formalism (kategooriline imperatiiv või kohustuse eetika). Esitaja oli saksa filosoof Immanuel Kant (1724-1804). Teooria väidab, et iga indiviid peaks käituma selliselt, et tema taotluste lähteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse printsiibiks. Kant uskus, et kõige põhilisemaks hüveks on nn. "hea tahe", s.t. oma südametunnistuse (ehk kategoorilise imperatiivi) kohustuslik jälgimine. Tema filosoofias on õnn hea tahte tulemus. Kant rõhutas, et just kavatsus oma kohustust täita on tähtis, mitte niivõrd konkreetne tegu ja selle tagajärjed. Näiteks Kanti väite järgi inimene ei tohi valetada. Kusjuures ta ei tunnistanud erandeid, nagu nn. "valge vale" juhul, kui tõde tooks kahju. Seega pidas ta tähtsamaks humaanset eesmärki, mitte aga kasulikku tagajärge. Kant pakkus välja veel kaks kategoorilise imperatiivi formulari
9. Selgitage deontoloogilise eetika positsioone Deon kohustus Puhta mõistuse enese poolt seatud reeglid, mis ei allu mitte millegi poolt ettemääratule maksiimid. Kategoorilised imperatiivid universaliseeritva maksiimid ehk eetika reeglid, mis selgitavad hea ja halva teo vahet. Selline käitumine on omane ainult ratsionaalsetele olenditele ning ei pea meid õnnelikuks tegema, kuid annab kõrgemat sorti rahulolu. Vastuväited: liiga formaalne. Kategoorilise imperatiivi välja selgitamine kehtestab kriteerium, mis teoreetilisel tasandil kõlab hästi, kuid praktilisel tasandil on väga raske eristada, mida ma peaksin tegema. Eiratakse praktilisi tagajärgi, mis on kohati küsitav. 10. Selgitage konsekventsionalistliku eetika positsioone. Otsustavateks on tagajärjed: eetiliselt õige tegu on selline, mille tagajärjel inimesed elavad paremini, on õnnelikumad. Teo utilitarism: käitu nii, et sinu teo tagajärjeks oleks võimalikult palju õnne.
seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta. Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm. "Eesriiet ei tõsteta kaks korda./ Kui surm hakkab mõtlema, siis on see mõtete surm." Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega. Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Tsitaat Arne Merilai poolt kirjutatuna luuletajast ja poeedi keelekäsitlusest raamatus "Artur Alliksaar- Päikesepillaja": 3. "Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata. Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme
Neis vestlustes sai eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just niikaua, kui seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta. Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm. Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega. Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet. Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka- Tamme kalmistul Tartus. Looming: "Nimetu saar" (näidend, 1966)
8_fl_vi-x L7 KATEGOORILINE SÜLLOGISM Kategooriline süllogism (ik categorical syllogism) on deduktiivne arutlus, mille moodustavad kolm kategoorilist propositsiooni (väidet), millest kaks on eeldused ja kolmas järeldus. Suvalises kolmes väites on kokku kuus terminit, sh 3 subjekti ja 3 predikaati: S1P1 , S2 P2 , S3 P3. Kategoorilise süllogismi moodustavad kolm seotud väidet, millest kaks on eeldused ja kolmas järeldus. Selleks, et väited saaks olla arutlusena omavahel seotud, esineb kategoorilises süllogismis iga termin kahes väites. Seega on kategoorilises süllogismis kokku kolm terminit, mis kõik on kasutusel kaks korda, täites kuus termini positsiooni kolmes lauses. Kategoorilises süllogismis on kolm terminit. Terminit, mis on järelduse subjektiks (S),
ülimuslikuks individuaalse suhtes. Alamal astmel olev inimene isikute huve (viimane on aga võimatu, kuna teised vabade huvides, vaid kasutab ettevõtet kui ainult vahendit seega näokreemi, arvutiprogrammi jne ta vajab), kuid ta ei suuda ja on lojaalne perekonnale ja seal valitsevaile moraalsetele isikutena ei oleks sellega nõus tõestuses käsitletakse kategoorilise imperatiivi järgi ei saa tema tegevust täiesti tal pole mõtetki püüda olla kompetentne selle toote veendumustele. Kõrgemal astmel taotleb inimene suurema muidugi ideaalset olukorda, kus osalejatel on kasutada täielik eetiliseks pidada. Manipulaatorit võib utilitaarses mõttes tootmisprotsessi üksikasjades (tootmise knowhows). Seetõttu rühma (nt rahvuse) heaolu. informatsioon)
d) Mustamere väinad- Venemaa tahtis endale, Ven ja Türgi konflikt. e) Võidurelvastumine- Vene võttis ümberrelvastumisprogrammi, Sks tahtis enne sõda alustada kui Venemaa veel tugevamaks saab. f) Sovinism g) 100 aastat tagasi puudus kriiside reguleerimiseks rahvusvaheline organisatsioon. Ajend: a) Sarajevo atendaat 28. juuni 1914. Gavilo Princip- atendaadis põhisüüdlane; Ferdinand ja tema naine said surma. Atendaat tekitas Juuli kriisi. 23. juuli A-U esitab Serbiale ultimaatumi e kategoorilise nõudmisega dokument. A-U pidi konsulteerima Sks, kes aga oli huvitatud sõjast. Serbia seda vastu ei võtnud. 28. juulii 1914 kuulutab A-U Serbiale sõja. Sõjaplaanid: a) Schliffeni plaan: Sks juhtiv sõjaväelane töötas selle plaani välja, ise seda ei näinud. Välksõjaplaan! Blitzcrieg: 3-4 nädalaga tuli purustada Prants. Inglismaa sekkus, sest Sks rikkus Belgia neutraliteeti. Selle plaani ellu viimise tähtsaim eeldus oli, et põhiliselt suurim sõjaline jõud
(,,Kevadine kõnelus"). Tema luulet võib võtta kirjeldusena soodsast hetkest, kõiges peituvast võimalikkusest. Sageli on Arturi vestluskaaslaseks SINA. Ta kuulutab, väitleb, moraliseerib ja õpetab. Alliksaare luule on raskesti loetav. Kohati võib jääda mulje, et ta on pannud paberile peaaegu kõik, mis pähe tuleb. Arturi loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga looming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Elu romantiline pool polnud talle võõras. Luuletustes kirjutab ta armastusest hellalt ning kirglikult. Salapärased kaustikud Arturil oli märkmik, millesse ta alatasa midagi kirjutas. Kaustikus polnud luuletused, vaid ootamatult pähe karanud mõtted. Korraliku kirbukirja ja joonistustega täidetud lehtedel, mille
teha erandeid ning valetamine või lubaduste murdmine ei ole iialgi õige, ükskõik millised oleksid asjaolud. Kui hüpoteetilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on soovid, siis kategoorilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on mõistus. Moraali metafüüsika alused väljendab kategoorilist imperatiivi nii:Toimi ainult vastavalt sellele maksiimile, mille kohta sa saad tahta, et see oleks universaalne seadus. Kategoorilise imperatiivi teine vorm: inimene olgu eesmärk iseeneses. Toimi nii, et sa kohtleksid inimsust alati kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit. Teist inimest ära kasutada tähendab kohelda teda kui abinõu · Imperatiivi esimene vorm nõuab, et toimija kontrolliks iga maksiimi puhul, kas ka kõik teised toimijad saaksid sellise maksiimi omaks võtta; · teine vorm nõuab, et toimija toimiks nii, et see ei kahjustaks ühegi teise
omadused, või postuleerivad niisuguste objektide puudumise. Nt väide (4) on Boole’i tõlgenduse järgi tõlgendatav lauseks: „on olemas vähemalt üks objekt, mis on koer ja mis pole ohtlik“; väide (6) lauseks: „on olemas vähemalt üks heatahtlik lumeinimene.“ Boole’i tõlgendus on tänapäevase loogiku jaoks nii tavapärane, et seda järgitakse mõnikord ka traditsioonilise loogika õpetamisel. Paljudes loogikaõpikutes paigutatakse ilma pikemalt järele mõtlemata kategoorilise väidete loogilise ruudu nurkadesse lausearvutuse või pradikaatarvutse valemid. Kui midagi pole täiendavalt eeldatud, siis kaasneb klassikalise loogika valemitega ka Boole’i tõlgendus, mis muudab loogilise ruudu kasutamise kohati kaunis keeruliseks. Nt kui on tõsi, et „kõik võlurid on rohelise nahaga“, siis sellest veel ei järeldu, et „mõni võlur on rohelise nahaga“. Tõlgendame need väited lahti Boole’i
Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: ,,Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti". Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada,milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse
püstitamise ja formuleerimise staadiumis. Otsustuse modaalsus (ehk modaalne otsustus) väljendab usaldusväärsuse astet hinnatuna formuleerija aspektist. Kõige nõrgem usaldusväärsuse aste on otsustusel, mis väljendab arutleja arvamust, seisukohta, hinnangut, tõlgendust, nägemust. Sellises arutluses on subjekt seotud predikaadiga kõige nõrgemalt, mistõttu öeldakse, et tegemist on problemaatilise otsustusega. Üldkujul vastab kategoorilise otsustuse vormile: võibolla S on/ei ole arvatavasti P tõenäoliselt Mõtte formuleeringus ei pruugi problemaatilisus rõhutatud olla, see võib esineda varjatult. Näiteks, Juss on hea mees on formuleeritud kui kategooriline üldjaatav otsustus. Kuna otsustus sisaldab hinnangut, mis on kellegi arvamus, siis saab seda tõlgendada problemaatilisena. Kui arutlejaks on Jussi pruut Maali, siis tuleks Jussi kohta öeldut mõista: Juss on
juured on transtsendentaalsuses · Kanti järgi on moraali põhjus moraalis eneses ning ei ole vajadust empiiriliseks seletuseks · Kant väidab, et teadmine on vaid üks osa meie käitumise ilmnemisest oluline on küsimus, mida ma pean tegema · Moraal on jäägitult üldine ja paratamatu moraali alus säilib muutumatuna, moraal ei vaja kogemusel põhinevat kinnitust. Kant esitab oma moraalifilosoofia kategoorilise imperatiivina ta on kategooriline, sest see on absoluutne ja tingimusteta: "toimi nii, et sinu toimimise maksiim võiks saada üldise seadusandluse printsiibiks" · Teo tagajärjed ei ole olulised mis need ka ei oleks, moraalne positsioon ei muutu sellest · Kategooriline imperatiiv kohustab tahet Kanti järgi on inimeses 2 poolt: mõistuslik pool, millest tuleneb moraalne tahe ja psühholoogiliste juhusejõudude
on ebaeetiline võlga mitte tagasi maksta! Teleol. või deontol. arutlus? Miks? Deontol., sest arutleb teost üldises mõtes, ei võta vaatlusele kasu üksikule isikule. 11. "Tegutse nii, kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ikka KA eesmärgina ja mitte kunagi AINULT vahendina." 12.Kas saab esineda sellist olukorda, et austuse printsiibi järgi on tegu eetiline, aga laiendatavuse printsiibi järgi ei ole? Miks? Arvan, et ei saa, sest mõlemad on Kanti kategoorilise imperatiivi väljendused. 13.Milles seisneb J.Rawlsi õigluseteooria esimene printsiip? Suurim võimalik võrdne vabadus. Igaühel on võrdsed õigused ja vabadused, vabaduse rikkumine on ainult vabaduse enda nimel(riigi julgeolek); vabaduse piiramine peab olema põhjendatud(lapsed) 14.Millised 2 printsiibi peavad Rawlsi meelest valitsema õiglases ühiskonnas? milles need printsiibid seisnevad? -vt. eelmine -olukorrad, millal sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus on õigustatud (vt
omadused, või postuleerivad niisuguste objektide puudumise. Nt väide (4) on Boole'i tõlgenduse järgi tõlgendatav lauseks: ,,on olemas vähemalt üks objekt, mis on koer ja mis pole ohtlik"; väide (6) lauseks: ,,on olemas vähemalt üks heatahtlik lumeinimene." Boole'i tõlgendus on tänapäevase loogiku jaoks nii tavapärane, et seda järgitakse mõnikord ka traditsioonilise loogika õpetamisel. Paljudes loogikaõpikutes paigutatakse ilma pikemalt järele mõtlemata kategoorilise väidete loogilise ruudu nurkadesse lausearvutuse või pradikaatarvutse valemid. Kui midagi pole täiendavalt eeldatud, siis kaasneb klassikalise loogika valemitega ka Boole'i tõlgendus, mis muudab loogilise ruudu kasutamise kohati kaunis keeruliseks. Nt kui on tõsi, et ,,kõik võlurid on rohelise nahaga", siis sellest veel ei järeldu, et ,,mõni võlur on rohelise nahaga". Tõlgendame need väited lahti Boole'i 21
käitumispõhimõtte moraalset õigsust. · Selle esimene sõnastus on: "Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada." Kategoorilist imperatiivi sellises sõnastuses nimetatakse ka universaliseeritavuse (üldise kehtestamise võimalikkuse) nõudeks. Inimene peab lähtuma sellisest käitumispõhimõttest, millest võiksid lähtuda ja peaksid lähtuma kõik. · Kategoorilise imperatiivi teine sõnastus on järgmine: "Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse." See tähendab, et võttes endale mingi õiguse, peab inimene mõistusliku olendina sellise õiguse andma ka teistele. Inimesed on moraalses mõttes võrdsed (võrdsete õigustega). Kategooriline imperatiiv määrab, mis on mõistusega olendi kohus
1. Küsilause ja hüüdlause Küsilauses on küsisõna kohe algul. Käksiva kõneviisis on mitmuse esimene pööre kõrgstiilne nt: Lulgem üks isamaa laul! Argistiilis eelistatakse kindlat kõneviisi nt: sööme või ärme sööme. Kindel kõneviis annab käsule kõrgema kategoorilisuse kui käskiv kõneviis nt: Sa tuled kohe siia. Tavalise kategoorilise käsu väljendajad kõnekeeles on küsilauses, mida kasutatakse käsuväljendamiseks käskiva intonatsiooniga nt: Kas jätad juba järele! Kaudne käsk vormistatakse möönva kõneviisi abil nt: Rohelised kogunegu koolimaja ette. Soovlaused ehk hüüdlaused algavad sidesõnaga kui või tingivas kõneviisis verbiga nt: Kui pääseks vaevast! Võetaks meid tõsiselt! Segedased on ka verbita soovlaused, kindlates situatsioonides kasutatavad standart väljendid nt: Tere hommikust
pildist. Eetika võib olla: 1) kirjeldav- ajalooline või teaduslik vaatlus, seletab moraalsust ühes kultuuris; 2)normatiivne-mis õige, mis halb, kuidask äituda; 3)metaeetiline- tegeleb keeleliste ja tunnetuslike küsimustega. Emotvism- väidab, et moraaliotsustused ei selta ega kirjelda midagi, väljendavad ainult inimese tundeid. 10. Teada erinevust teleoloogiliste ja deontoloogiliste eetikateooriate vahel. Lähemalt tunda Kanti eetika ja utilitarismi seisukohti. Kategoorilise imperatiivi mõiste. Teleoloogiline teooria- standard moraalselt õige käitumise jaoks on ise moraaliväline väärtus. Jag egoism standardiks on isiklik hüve ja utilitarism-standardiks ühinskondlik hüve. Deontoloogiline teooria- standard on moraalselt õige käitumise jaoks objektiivne väärtus. Jag: Teo- deontoloogilised-standardit ei saa üldistada, iga kord tuleb eraldi otsustada. Ja reegli-deontoloogilised teooriad- moraalselt õige käitumine üldreeglist
Kanti õpetus mõistuse vasturääkivusest (antinoomia) pani saksa filosoofias aluse dialektikale. Kanti filosoofia teine osa on eetika, praktilise mõistuse sfäär, mille allikad, erinevalt teoreetilistest („puhtast“) mõistusest, on vabadus, jumal ja hinge surematus. Inimene kuulub ühelt poolt nähtumuste maailma, aga teiselt poolt on ta „asi iseeneses“ , looduse paratamatusest väljaspool ning saavutab vabaduse. Tõelise kõlbluse nõuded esitas Kant kategoorilise imperatiivina, ta tunnistas kõlblasteks ainult need teod, mid ajendab austus kõlblusseaduse vastu. Inimeses tuleb Kanti arvates alati näha eesmärki, mitte vahendit. Kanti filosoofiasüsteemi kolmas osa kästitleb esteetilst suhtumist ja reflekteerivat otsustusvõimet, mis väljendab looduse otstarbekust. Kant põhjendas esimesena, kuid müstifitseeritud vormis, inimteadvuse aktiivset loomust ning püstitas tunnetusteooria
ning ebamoraalsus sisemiselt determineeritud ja seega suhtelised. 9. Mis on universalism? Kas see kuulub teleoloogilise või deontoloogilise eetika alla? Universalism on Kanti deontoloogiline moraaliteooria. 10. Kui kõik jätaksid laenud tasumata, muutuks laenamine täiesti võimatuks - järelikult on ebaeetiline võlga mitte tagasi maksta! Kas tegu on teleoloogilise või deontoloogilise arutlusega? Tegu on deontoloogilise arutlusega, kuna arutletakse kategoorilise imperatiivi üle. 11. Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ikka ainult eesmärgina ja mitte iialgi vahendina!" - kas see on I. Kanti austuse printsiibi korrektne sõnastus või on midagi puudu? Miks? "Tegutse nii, kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ALATI KA eesmärgina ja mitte kunagi AINULT vahendina." 12. Kas saab esineda sellist olukorda, et austuse printsiibi järgi on tegu eetiline, aga laiendatavuse printsiibi järgi ei ole? Miks?
ning ebamoraalsus sisemiselt determineeritud ja seega suhtelised. 9. Mis on universalism? Kas see kuulub teleoloogilise või deontoloogilise eetika alla? Universalism on Kanti deontoloogiline moraaliteooria. 10. Kui kõik jätaksid laenud tasumata, muutuks laenamine täiesti võimatuks - järelikult on ebaeetiline võlga mitte tagasi maksta! Kas tegu on teleoloogilise või deontoloogilise arutlusega? Tegu on deontoloogilise arutlusega, kuna arutletakse kategoorilise imperatiivi üle. 11. Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ikka ainult eesmärgina ja mitte iialgi vahendina!" - kas see on I. Kanti austuse printsiibi korrektne sõnastus või on midagi puudu? Miks? "Tegutse nii, kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ALATI KA eesmärgina ja mitte kunagi AINULT vahendina." 12. Kas saab esineda sellist olukorda, et austuse printsiibi järgi on tegu eetiline, aga laiendatavuse printsiibi järgi ei ole? Miks?
annaabi.ee 
