Tundra taimed ja loomad MHGto edit Master subtitle style Click 8B Hans-Erik Tõnissoo 28.12.12 Tupp-villpea Sugukond: Lõikheinalised Perekond: Villpea · Valgete villkarvaste pähikutega lõikheinalistest meil kõige tavalisem ja ilmselt ka kõige kergemini äratuntav taim · kasvukohtadeks on niisked paigad, kus kasvab vähem või rohkem ka turbasammalt. · Kasvab enamati mätastena 28.12.12 28.12.12 Hallsamblik Perekond: Hallsamblik Sugukond: Samblikud · Kasvab puuokstel ja tüvedel · Harilik hallsamblik on üks kõige tavalisemaid samblikuliike Eestis · Vastupidavam õhureostusele kui enamik teisi samblikke, mistõttu ta on valdavaim samblikuliik linnades · Väga levinud taim tundras 28.12.12 28.12.12 Pohl
Herbivooria- oksad ja haavakoor on toiduks kitsedele, jänestele, hiirtele Kommensialism- haavapuu õõnes pesitsevad mitmed linnud ja pisemad imetajad Konkurents Antropogeensed tegurid Ulatuslikud metsaraied. Haaba raiutakse maha ning kasutatakse tselluloositööstuses ja rohkesti kütteks, samuti tuletikutööstuses. Haaba kasutatakse ka ilupuuks. Muld Haab on mullastiku suhtes väga nõudlik. Haab kasvab viljakatel, huumusrikastel muldadel. Peamisteks kasvukohtadeks on värsked või niisked viljakad saviliiv-ja liivsavimullad. Soostunud muldadel haab ei kasva. Fotoperiodism haavale ei mõju Populatsioonitüüp Haava populatsioonitüüp on kasvav, kuna haab annab väga rikkalikult juurevõsudest uusi taimi, eriti siis, kui vana puu maha raiuda, nii ei olegi temast võimalik metsas lahti saada. Eestis on haavikute pindala viimastel aastakümnetel suurenenud, mis on tingitud
Soodne seisund liikide säilimine. KAITSE: Alade kasutamise piiramine Toimingute reguleerimine (metsaraie, küttimine, liikumispiirangud) Loodusharidus ja teadustöö Eestis 922 kaitseala, 22% Eesti territooriumist on kaitse all EESTI KAITSTAVAD LOODUSOBJEKTID: Kaitsealad rahvuspark (Lahemaa , Karula , Soomaa, Vilsandi, Matsalu); looduskaitseala (otepää); maastikukaitseala (looduspark- otepää, haanja). Hoiualad elupaikade ja kasvukohtadeks määratud ala. Kaitsealused liigid ja kivistised liigid kolmes kaitsekategoorias, I kat rangeim. Püsielupaigad väljaspool kaitseala asuv (pruunkaru talvituspaik). Looduse üksikobjekt nt koobas. Kohaliku omavalitsuse loodustasandi objekt nt Tsooru park RAHVUSVAHELISE LOODUS- JA KESKKONNAKAITSE VALDKONNAD Konventsioonid Rahvusvahelised organisatsioonid Euroopa Liit KOHUSTUSLIKUD ÕIGUSAKTID:
kohal, sest üle 20 % meie metsades kasvavates puudest on just kask. Kaskedel on väga palju kasutusalasid, mis teevad kasest väärtusliku puu. Kaskedel on palju rahvapäraseid nimetusi, kuna kask on üks eestlase lemmik puudest. Eri liiki kaskede põhierinevused Eestis esindatud kaseliigid on arukask, sookask vaevakask ja madal kask. Esmapilgul on madal kask ja vaevakask suhteliselt sarnased kuna mõlemad liigid on üpris madalad(kuni 2,5 m) ja nende kasvukohtadeks on mõlemal juhul põhiliselt sood ja rabad. Neil saab hästi vahet teha tänu puu okste tihedusele. Madala kase oksad ja tüvi on suhtelselt peenikesed ja tihedad erinevalt vaevakasest. Tihedate okste pärast tehakse madalkasest saunavihtasid. Arukased ja sookased on kõrged puud. Nende pikkus võib ulatuda isegi 35 meetrini.Arukaski sookasest on kõige lihtsam eristada oskte järgi. Nimelt sookasel on oksad suunatud rohkem taeva poole, aga arukaskedel ripuvad maapinna suunas.
Sookask ● Liik võib kasvada paarikümne meetri kõrguseks (kuni 28 meetrit) ja tüveläbimõõt võib olla kuni 50 cm. Tegemist on lühiealise liigiga, kes ei ela tihti üle 80 aasta. ● Esimese 15–20 aastaga kasvab puu väga kiirelt, hiljem kasvutempo aeglustub. Esimese 10 aastaga võib kasvada 10 meetri pikkuseks. Tupp-villpea ● Tupp-villpea kasvukohtadeks on niisked paigad, kus kasvab vähem või rohkem ka turbasammalt. ● Sageli võime lagedatel rabadel või väheste puudega rabastuvates Tupp viljapea metsades näha tupp- http://www.tlu.ee/~kyttim/Sootaimed.html villpead massiliselt kasvamas. Vaevakask ● Põlvepikkusena on ta enda kohta võimas puu ja puusakõrguseni ulatudes lausa hiiglane. See ei ole seepärast, et
kirpude ja lutikate peletamise vahendina. Teda on kasutatud isegi taimekaitses. Tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) Tupp-villpea on valgete villkarvaste pähikutega lõikheinalistest meil kõige tavalisem ja ilmselt ka kõige kergemini äratuntav taim. Piisab vaid teadmisest, et ta on ainuke villpea, kelle varre tipul on vaid üks villatutt. Üks õisik iga varre kohta on ka jänesvilladel, kuid nende õisikud on ju palju-palju õrnemad ning taimedki väiksemad. Tupp-villpea kasvukohtadeks on niisked paigad, kus kasvab vähem või rohkem ka turbasammalt. Villpeadest on see liik kahtlemata kõige olulisem turba moodustaja. Seega omab ta isegi mõneti inimese jaoks tähtsust. Rohkem aga vaatame tupp-villpead, kui ühte rabade kaunistajat. Sageli võime lagedatel rabadel või väheste puudega rabastuvates metsades näha tupp-villpead massiliselt kasvamas. Kõik kohad on valgeid tutikesi täis. Nendest valgetest tutikestest on tulnud ka taimeperekonna nimi "villpea"
Must sõstar Ribes nigrum Tegu on varaviljuva kergesti paljundatava marjakultuuriga, mille vilju (marju) hinnatakse kõrge C-vitamiini sisalduse poolest. Eestis tavaline aiataim ka ravimtaim. Sõstar on maapinnalähedases mullas harunenud varrega mitmeaastane, kuni 1,5 m lai ja kuni 2 m kõrge põõsastaim. Maapealse osa moodustab erineva vanusega oksad mis on tekkinud basaal- ehk juurmistest pungadest. Olenevalt okste asetusest eristatakse püstise, laiuva ja lamanduva kasvulaadiga põõsaid. Kasvukohtadeks on peamiselt niiskemad segametsad, kaldavõsastikud, 5 jõekaldad ja ojade nõod. Kasvukoha mullad on tavaliselt sügavad ja huumusrikkad. Talvel on ta meil külmakindel, talub hästi varju, kuid ei talu põuda ja madalat õhuniiskust. 4. Tööde mahud 4.1 Taimmaterjal Tabeli koostasin www.juhanipuukool.ee hindade põhjal. Nr. Eestikeel Ladinakee Sordinime Istiku Kogus Ühik € Kokku €
sentimeetri pikkuseks. Alpi jänesvill (Trichophorum Tupp-villpea on valgete villkarvaste pähikutega lõikheinalistest meil kõige tavalisem ja ilmselt ka kõige kergemini äratuntav taim. Piisab vaid teadmisest, et ta on ainuke villpea, kelle varre tipul on vaid üks villatutt. Tupp-villpea kasvukohtadeks on niisked paigad, kus kasvab vähem või rohkem ka turbasammalt. Villpeadest on see liik kahtlemata kõige olulisem turba moodustaja. Tupp-villpea (Eriophorum Huulheinad püüavad tavaliselt kuni kahe millimeetri pikkuseid pisikesi putukaid, kes rabataimede ümber lendavaid. Suuremad on liiga tugevad ja
Sulgjate lehtedega pihlakatest on meie jaoks kõige tuntum eelpool mainitud harilik pihlakas. Levinud on ka huvitavate pool-liht ja pool-liitlehtedega puud, millede puhul lehtede alaosa koosneb sulglehekestest, keskosa on hõlmine ja lehetipp vaid saagjaservine. (ibid.) 1.1 Harilik pihlakas Hariliku pihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus aucuparia. Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas. Harilik pihlakas levib nii Euroopas kui ka Siberis. Eestis esineb teda sageli. Kasvukohtadeks võib lugeda montaanset ja subalpiinset astet. Tasandikel kasvab kultiveerituna. Harilikku pihlakat leiab ka hõredates kuuse-, lehtpuu- ja seedermännimetsades, väludel, rohelise lepa ja mägimänni-põõsastikes, kaljustel küngastel, metsaservadel mõõdukalt kuivadel kuni niiskeil huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. (Godet 2000: 68) Lisaks kasvab ta raiesmikel (Leht 1999: 163) Eluvormina on pihlakas mitmeaastane heitlehine lehtpuu, Vahel kasvab ka põõsana.
Neist kõige valgusnõudlikumad on harilik mänd (Pinus sylvestris), mägimänd (Pinus mugo) ning kääbus-seedermänd (Pinus pumila). Veidi rohkem varju taluvad alpi seedermänd ning korea seedermänd (P.cembra ja P. pumila). Enamik mände lepivad väga kuiva ning toitainetevaese kasvukohaga, omades sellistes kohtades konkurentsieelist teistesse perekondadesse kuuluvate puuliikide ees. Teiselt poolt talub näiteks harilik mänd ka liigniiskeid kasvukohti (raba). Lõimise poolest on sobivateks kasvukohtadeks liivad kuni saviliivad. Rasketel tihedatel savimuldadel ohustavad mände mitmed seenhaigused, näiteks võrsevähk. Sobiv mullareaktsioon võib kõikuda neutraalsest mõlemas suunas, seda eriti hariliku männi ja mägimänni puhul. Käesolevas õppematerjalis esitatud liigid ja nende sordid on meie tingimustes ka talvekindlad. Männid on ühed sobivamad okaspuud haljastuses ning enamik neist taluvad ka linnatingimusi
(sitke puu) Tehti ka vankrikodaraid. Lihtrahvasd ehtis jugapuuga kalme. Istutamiseks sobivaim aeg aprilli lõpp- mai algus. Pistoks(20cm oksajupp) juurdub kergesti, kasvatatakse ka seemnetest. (sügisel mulda). Jugapuu on kahekojaline. Noor taim tuleb talveks kinni katta ja alguses kasvab taim aeglaselt. Tolmule ja saastele vastupidav. 4. Kadakas (juniperus communis) Kadakas asutab kasvupaiku, kus ükski teine puu toime ei tule. Eestis on tüüpilisteks kasvukohtadeks kuivad liivasossid ja kivised paepealsed. Kadakas kaitseb väga hästi mulda. Pikkust tuleb kadakal iga aasta juurde umbes 2cm. Aeglase kasvu tõttu on puit tihe. Eestis võib eluiga ulatuda üle 500 aasta. Kadaka okkad on tipust hästi teravad ja torkivad sellepärast, et võimalikult vähe vett korraga ära auraks (suudab hästi vastu pidada seega põuasemates tingimustes). Kadakas on kahekojaline puu. Isaskäbid on ümarad, kollakat ja poole okka pikkused
_ madala p väärtuse korral on häirituse leviku võimalus ühest mosaiigi pakkuja rolli on kogu populatsiooni eksistentsile ohtlik. _ Domineerivate ökotonide nihkumine sõltuvalt temperatuurist ja osast teise väike, kui ohustatud kasvukoht on jagatud paljudeks Samas, vastuvõtvatel paigastel oluline roll populatsiooni arvukuse niiskustingimustest Yellowstone´i rahvuspargis kui CO2 sisaldus väikesteks kasvukohtadeks. maksimeerimisel. atmosfääris kahekordistub. _ Kriitiline väärtus pc tähistab p väärtust, millest suuremate korral Ühe populatsiooni ressurssi pakkuv paigas võib olla teise _ Ka reljeef mängib olulist osa. hakkavad kasvukohad kiiresti liituma (kokku kasvama) joonisel hall populatsiooni ressurssi vastu võtvaks paigaseks.
) Eesti vajadustest võib sellise päritoluga biomass katta kuni 55% elektrienergia vajadustest (Mander jt 2001). Siinses tekstis ei peatu me detailsemalt puidujäätmete ning põhu võimaliku energeetilise kasutamise temaatikal, vaid demonstreerime võimalusi, mida annab Eesti keskkond märgalatekkelise energeetilise biomassi tootmiseks. 4.2. Mäld ehk märgalapõld Eestis on praegu ainsateks arvestatavateks biomassi kasvukohtadeks põllud ja metsad. Nagu näitab ökoloogiline maastikuanalüüs, on Eestis potentsiaalseid mälde, märgalalisi taimede kasvukohti ligi 600 000 hektarit. Märgaladel on taimekasv märgatavalt intensiivsem ning märgalaline ökosüsteem loob eeldused kümneid kordi intensiivsemaks CO2 sidumiseks, kui seda võimaldavad metsad. Sõltuvalt tingimustest võib märgala parasvöötmes siduda aastas taimede risoomi ja huumusse kuni 30 tonni süsinikku hektari kohta. Arvestades ka seda, et
oksendamises ja verises väljaheites, siis tuleb kannatanule kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse. Küll on aga paakspuu tooreid marju kasutatud värvaine saamiseks. 6.8. Harilik porss (Myrica gale) lutikarohi, murdid, soo kaerad, rabaumalad Porss on rahva hulgas tuntud vaid Lääne- ja Põhja-Eestis ning Alutagusel. Ta on suhteliselt vähe levinud ja tema kasvukohti ähvardab kuivendamine ning ülesharimine. Nii ongi harilik porss meil Eestis võetud looduskaitse alla. Tema kasvukohtadeks on niisked alad. Sageli võime teda kohata soostunud järvekallastel, harvem soostuvas metsas või niidul, ka madal- ja siirdesoos. Päris turbarabasse porss ei tungi. Eemalt vaadates tundub porss olevat põõsakujuline paju. Tegelikult ei kuulu ta pajuga isegi mitte ühte sugukonda. Porss on palju rohkemate harunenud okstega. Soos kasvaksid otsekui valmis luuad, mida pole vaja kimpu siduda. Küll aga on nii paju kui porsa õied koondunud
vitamiinide ja antioksüdantide sisalduse tõttu tervisele väga kasulikud. Taim kasvab küll hästi peaaegu igasugusel pinnasel, ent korralikku saaki annab ikkagi eelkõige valgusküllases paraniiskeks viljaka mullaga kasvukohas. Et kuslapuu on risttolmleja, võiks aeda kohe korraga paar-kolm sorti istutada. Lõhnav kuslapuu Lonicera Caprifolium Tugevakasvuline põõsas, mis väändub kuni 5 m kõrguseni. Pärit Euroopa kesk- ja lõunaosast, ulatudes Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse. Kasvukohtadeks on lehtpuupuistute alusrinne, metsaservadd ja võsastikud. Võrsed kollakaspruunid, veidi läikivad, hõrekarvased. Lehed laielliptilised kuni ovaalsed. Õied kuuekaupa männastes, seest kollakasvalged väljast tihti punakad. Õhtuti tugevasti lõhnavad, nektaririkkad, ning õitsevad mais-juunis. Viljad on oranžpunased. Liik on vastupidav ja dekoratiivne. Eelistab parasniiskeid muldi ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta
annaabi.ee 
