Looduskaitse üks tähtsamaid ülesandeid on määratleda ja kaardistada looduskaitse seisukohast väärtuslikud metsad, mis tänaseni on veel säilinud. Nimetatud eesmärgi täitmisel põhineb ka vääriselupaikade inventuur. Käesoleva projekti tähenduses on vääriselupaik (VEP) defineeritud järgmiselt: Vääriselupaik on vähima negatiivse inimmõjuga metsaala, kus praegu suure tõenäosusega ja mittejuhuslikult leidub ohustatud, ohualte, haruldasi või tähelepanu vajavaid kasvukohtadega kitsalt kohastunud liike (elupaigaspetsialiste). Vääriselupaiga suurus ei ole piiratud. Vääriselupaiga mõiste seondub metsa väärtusega. Vääriselupaik võib olla mistahes objekt üksikust suurest puust või paari ruutmeetri suurusest allikast kuni mitmesajahektarilise põlismetsani. Puistut, mille väärtus on ligilähedane vääriselupaiga standarditele ja millest võib paarikümne aasta jooksul areneda soovitud elupaiku ja liike hõlmav ala, nimetatakse käesolevas projektis
Võraalune valgusvaegus on arendanud mükotroofsust ja mõjutanud üleminekut saprotütismile, nagu see on hästi jälgitav käpalistel ja uibulehelistel. Kui kooslus uuenemisraskuste tõttu hävib, siis valitsev puuliik vahetub: kiirema levimis- ja kasvukiirusega kased ja haavad saavad ajuti ülekaalu, loovad ajutisi lehtpuukooslusi ning alles nende all kujunevad eeldused okaspuude uuenemiseks ning okaspuumetsa taastumiseks. Heletaiga on Euraasia lääneosas seotud liivaste ja soiste kasvukohtadega. Eriti suure ulatuse saavutavad need metsad Lääne- Siberi madalikul. Kontinentaalsemais piirkonnis igihaljad okaspuud ei suuda talvituda ja seepärast saavutavad heitlehised lehised laialdastel Ida-Siberi igikeltsaaladel absoluutse ülekaalu. Ka metsapõlemised soodustavad heletaiga ülekaalu (tumetaiga puud on ohukesekorbalised). Heletaiga alustaimestikus on ülekaalus kääbuspõõsad, uibulehed ja mõned lõikheinalised; õrnalehelised hügrofüüdid, nagu
* Enamasti on tulikalised dekoratiiv- ja ravitaimed. (Botaanika II) 19. SUGUKOND PAKSULEHELISED: VEESÄILITUSKUDE * Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi roosilaadsed. * Sgk umbes 1450 liiki, eriti rikkalikult on neid Edela-Aafrikas, ka Euroopas ja Kesk-Aasia mägialadel. Eestis kasvab looduslikult ainult 6 liiki. Näit harilik kukehari, harilik liiv- mägisibul (LK all), neid kasut dekoratiivtaimedena kiviktaimlates. Sgk harjunud kuivade kasvukohtadega. Kalduvus vegetatiivsele paljunemisele. * Ühe- või mitmeaastased rohttaimed, harva põõsad. * Õie ehitus: abilehtedeta, õied kahesugulised, tsüklilise ehitusega, enamasti 5 kroon- ja tupplehega, enamasti kaks viljalehte. Vegetatiivsete organite iseärasuseks on vett säilitavad koed. * Vili on kukkurvili. (Botaanika II) 20. SUGUKOND ROOSÕIELISED: VILJADE MITMEKESISUS. * Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi roosilaadsed. * Sgk kuulub üle 3000 liigi
taimeliikide ilmumine; veel säilinud turbasammalde tuhasuse oluline tõus; rabamändide radiaalse juurdekasvu kiirenemine ja muutused rabamändide ökofüsioloogias (Karofeld et al 2007: 47-48). Tugevamini saastatud rabades kasvab arvukalt rabakooslustele mitteomaseid liike, mille esinemine seondub tavaliselt subneutraalsete või lubjarikaste kasvukohtadega. Saasteallikatele lähemal asuvates rabades on sammal- ja soontaimede liigirikkus märkimisväärselt kõrgem, võrreldes looduslikus seisundis rabadega (Karofeld et al 2007: 61). Liigirikkuse suurenemine on otseses seoses mulla pH muutusega (Paal et al 2012: 248). Rabadele iseloomulik happeline muld toimib liikidele pudelikaela efektina, mis muutub leeliselise saaste sissekandega (Paal et al 2012: 248). Ökosüsteemide leelistumine
annaabi.ee 
