erinevate vormide sidumine vormi tsentri või teljega aitab luua harmoonilist ning seotud tervikut. Tuleks vältida teravnurki, kuna neid on keeruline ehitada ning hooldada. Liitvormide puhul tuleks säilitada vormide isikupära, et üks vorm ei haihtks teise. Taimekompositsioon Taimed on arhitektide oluliseks vahendis maastiku kujundamisel. Taimede komponeerimisel kehtivad kõik kunstilise kujundamise võtted- ja vahendid. Taimekompositsiooni koostamisel tuleb arvestada mitmete teguritega: kasvukohatingimustega ja olmetingimustega, olemasoleva taimestikuga, kavandatavate taimede omavahelise sobivusega, kavandatavate taimede mõjuga üksteisele, taimede morfoloogia ja fenoloogiaga. Jättes mõne teguri arvesse võtmata, võib tulemus olla pettumus ning kavandatu ei saavuta kunagi seda ilmet, mida planeeriti. Komponeerimine jaguneb järgnevate printsiipide vahel: taimeökoloogiline-, süstemaatiline-, geobotaaniline- ja vormiprintsiip. Taimeökoloogiline printsiip on tähtsaim taimmaterjali valikul
Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad. Nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. Leesikaloo (ll) s.o. loometsade kõige kehvemate kasvukohatingimustega tüüp. Esinevad tavaliselt männikud, kohati ka kuusk ja kask. Puistu liitus on ebaühtlane. Puud halvasti laasunud. Boniteet V-Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm. Õhukese mullakihi tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all. Madalamatel aladel, kus aluspõhjaks on murenemata paas, võib kevadeti esineda liigniiskust. Puistutest domineerivad männikud, harvem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puud tormihellad. Alusmetsas kadakas, pihlakas. Alustaimestik hõre.
kuivendatud aladel üle 25 cm. Klassid jagunevad tüübirühmadeks Arumetsade jaotamisel o Tüübirühmadesse on aluseks mulla karbonaatsus, mullakihi tüsedus, mulla lõimis ja veerežiim. Soometsade jaotamisel o Tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine, liikuv või väheliikuv põhjavesi. Loometsad Leesikaloo (II) – loometsade kõige kehvemate kasvukohatingimustega tüüp, mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm. Kastikuloo (kl) – samuti paepealsetel muldadel, kuid huumushorisont on tüsedam kui eelmisel tüübil: 10-30 cm. Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis Nõmmemetsad Sambliku kasvukohatüüp (sm) – on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum, asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kus põhjavesi on sügavamal ja muld kuiv, muld on happeline.
Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad. Nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. Leesikaloo (ll) s.o. loometsade kõige kehvemate kasvukohatingimustega tüüp. Esinevad tavaliselt männikud, kohati ka kuusk ja kask. Puistu liitus on ebaühtlane. Puud halvasti laasunud. Boniteet V-Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm. Õhukese mullakihi tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all. Madalamatel aladel, kus aluspõhjaks on murenemata paas, võib kevadeti esineda liigniiskust. Puistutest domineerivad männikud, harvem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puud tormihellad. Alusmetsas kadakas, pihlakas. Alustaimestik hõre.
murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Põhjavesi asub sügaval. Väikese peenesesisalduse tõttu on mulla poolt kinnipeetava vee hulk väike ning puud kannatavad enamasti niiskusepuuduse käes. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo, lisaks fragmentaarselt esinev lubikaloo. Leesikaloo kasvukohatüüp (ll) Loometsade kõige kehvemate kasvukohatingimustega tüüp. Mullaks on väga õhuke huumuskarbonaatmuld (Kh'), lõimiselt enamasti liivsavi (harvem saviliiv või ka liiv). Puistutest esinevad tavaliselt männikud, kohati ka kuusk ja kask. Puistu liitus on ebaühtlane, esineb palju häilusid seal, kus paas ulatub maapinnale. Puud halvasti laasunud, suure koondega. Kuivõrd puude juurestik asub õhukeses pinnases, on nad tormihellad (ka mänd). Boniteet V-Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm.
lehtpuumets tuult sama palju takistada kui suvel. MULD Puudel on oma eelistused kasvukohale. Just mullast, selle viljakusest ja niiskusrežiimist oleneb metsa liigiline koosseis, tagavara ja kasvukiirus, samuti juurestiku iseloom, vastupidavus tuultele ning saadava puidu omadused. Selleks, et oleks lihtsam erinevate mullaomadustega metsaosade vahel vahet teha, on välja mõeldud kasvukohatüüpide süsteem. Metsa kasvukohatüüp on ühesuguste kasvukohatingimustega metsamaa kogum, mis erineb teistest mulla, veerežiimi ja alustaimestiku poolest. Kasvukohatüübid nimetatakse mõne eriti iseloomuliku taime järgi, mis selles kasvukohatüübis kasvab, näiteks sinilille kasvukohatüüp, mustika kasvukohatüüp, kanarbiku kasvukohatüüp, naadi kasvukohatüüp. Kui mullale, veerežiimile ja alustaimestikule lisaks vaadata ka enamuspuuliiki, mis seal kasvab, saame metsatüübi,
annaabi.ee 
