Ahjus ei tohtinud leiba noaga torkida, et vaadata, kas leib kyps. Kui väiksem leib tuli ahjust enne välja, ei tohtinud seda noaga lõigata. Sooja leiva noaga lõikamise keeld on olnud tuntud kogu maal tohib ainult murda (muidu jäävad teised ahjus olevad leivad tooreks). Samuti ei tohi hakata leiba sööma enne kui kõik leivad on ahjust välja võetud, muidu kaob leivaõnn. Leiva otsast lõigatud esimene kannikas on "kasu ehk kasvukannikas", kes seda lastest sööb, kasvada suureks. Tehakse vahet kasvukannika ja lõpukansu vahel: ,,kes leba pohja ära soi, see pidi kasvu poolest väikseks jääma". Ka leiva söömise aeg on oluline õhtu poole ei tohi tervet leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Usuti ka, et kes pudruga leiba sööb, viiakse Siberisse. Leiba ei tohtinud syya noa otsast, seetõttu kasvavat lapsel suur, kiuslik ja kuri syda.
hommikune aga kasvab. · Leivanukk anti tütarlapsele, et tal kasvaks kaunis rind. · Leivapätsi asetamine lauale kumer pool allpool ennustas majaperenaise surma. · Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest. · Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast ,,kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. · Leiva otsast lõigatud esimese kannika nimetuseks on kasvukannikas. Selle söömine aitas lastel suureks kasvada ja tüdrukutel suured rinnad kasvatada. · Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb. · Leivapätsi ei tohtinud lauale asetada alumise koorikuga ülespidi, see tõi riiu majja. · Kes lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Leival oli oluline osa ka rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel. Karja õnneks pidi vastlapäeval leiba küpsetama
annaabi.ee 
