Kasvatusteadus koosneb kolmest erinevast valdkonnast. Esimeseks on kasvatuse eesmärke ja taotletavaid väärtusi puudutavad käsitlused. See valdkond on suunatud inimliku kasvu eesmärgile. See valdkond on ka tihedalt seotud kasvataja enda maailmavaadetega ning selle tahuga, milles on keskne koht kasvataja hinnangutel ja elufilosoofiatel. Ehk siis selle kasvatuse põhjal lähtutakse elkõige kasvataja enda vaadetel ja arusaamistel. Teiseks valdkonnaks on käsitlused, mis puudutavad kasvatusprotsessis toimuva interaktsiooni ja kasvustiimulite tähendust inimlikus kasvamises. Selles valdkonnas võib aga käsitlused jagada omakorda kaheks: esimeseks on käsitlused, mis rõhutavad interaktsiooni kvaliteedi tähendust (kontrollitehnikad ja interaktsiooni emotsionaalsed küljed.) Teiseks, käsitlused, mis puudutavad, keskkonnakasvustiimulite kvaliteedi ja tähendust (näiteks kognitiivsete stiimulite tähendust lapse arengule). Ühesõnaga teine valdkond sisaldab seda, kuidas
inimestele midagi uut õpetama ning teisendama tema vaateid. Ka kasvatuse tulemusena saadakse uusi teadmisi ning avardub mõttemaailm. Nii nagu kunstki, on kasvatus loov tegevus, mis ei käi alati kindlate ja täpsete reeglite alla, seda just eelkõige koduse kasvatuse puhul. Sest vaevalt lapsevanemad päevade kaupa raamatutes tuhnivad ja parimaid kasvatusmeetodeid otsivad ning neid siis oma lastel katsetata püüavad. Loomulikult on ka kirjandusel kasvatusprotsessis oma roll, aga siiski mina arvan, et kasvatus põhineb ennekõike oma kogemustel. Seepärast võibki kasvatustegevust võtta kui kunsti, mis ei põhine teaduslikel uurimustel. Igal lapsevanemal, on arvatavasti vaimusilmas mingisugune ettekujutus sellest, milline tema laps tulevikus võiks olla, kasvatusprotsessi käigus püüabki ta last selliseks vormida, just nagu kunstnik. Omaette kunst on olla ka heaks eeskujuks ning kasvatada laps ausaks,
1) kasvatab lugupidamist iseenda, vanemate, kaasinimeste ja kõige elava vastu; 2) õpetab austama emakeelt, rahvuskultuuri ning teisi keeli ja kultuure; 3) valmistab ette iseseisvaks eluks vabas ühiskonnas sallivuse, võrdõiguslikkuse ja inimõiguste austamise vaimus; 4) õpetab hoidma loodust, elukeskkonda ja oma tervist · Õpetamine peab olema mitmekülgne ja mitte õhutada vaenu ja vägivalda. · Õppe- ja kasvatusprotsessis on laps aktiivne osaleja ning partner, kelle soovide ning vajadustega peab kool arvestama. · Õppekava maht koos koduse tööga peab arvestama lapse õigusega vabale ajale. · Kooli pidaja vastutab, et õppetöö oleks koolis korraldatud selliselt, et see arvestaks lapse arengutaset. Õpetamine peab olema isiksusekeskne, lähtuma erinevusest ning rajanema õpilaste edusammude tunnustamisel. · Igal lapsel on õigus koolis käia, õppida ja teadmisi saada
o Rohke näitlikustamine; o Atmosfäär ei tohi õhutada konkurentsi; o Sõnaline, selgitav hindamine. Lasteaias on oluline päeva rütm ja kindlad tegevused. Lasteaiakasvatus waldorfpedagoogikas peab olema kooskõlas kodukasvatusega. Reggio Emilia pedagoogika- see on linna Itaalias. Eestvedaja oli Loris Malaguzzi. Seda on nimetatud ka saja keele pedagoogikaks. Reggio Emilia (asukoht Itaalias) põhimõtted: o kõikide kasvatusprotsessis osalejate vastastikune kommunikatsioon – lapsed, vanemad, pedagoogid; o pedagoogika kui eksperimenteerimisvahend; o pidev teooria ja praktika katsetamine, pedagoogika peab muutuma koos ajaga. Last nähakse kui terviklikku inimest, kellel on oma identiteet ja kultuur. Laps soovib oma isiklikke võimalusi arendada, katsetada ja selleks laps konstrueerib ise aktiivselt oma teadmisi. Meetodilised tegevused Reggio Emilias:
Rõuge 2010 SISSEJUHATUS Tsiteerides professor Lembit Õunapuu sõnu. Väärtuste kujunemine ja kujundamine, väärtuste muutumisproblemaatika on kahtlemata igihaljas valdkond, mille käsitlused elavad omas ajas, peegeldades selle mõtte ja meetodite küündivust, võimalusi ja võimatusi. Praeguses sotsiaalses situatsioonis on esile tõusnud vajadus võimalikult adekvaatselt prognoosida tänase tegevuse tagajärgi tulevikus. Abstraktsete ja täitumatute ideaalidega opereerimine kasvatusprotsessis toob kaasa laste pettumise reaalses elus. Kasvatusprotsessis osalejad peavad tundma tänapäeva noore väärtushinnanguid ja ideaale. Ideaalina mõistame teatava isiku poolt soovitud väärtust, mille poole püüdlemine tingib nähtus. Nii isiklikud kui ka keskkonna objektid omandavad väärtuse staatuse isiksusesiseselt sotsiaalse suhtlemise käigus. Isiksusliku tähenduse omandanud väline väärtus osutub oluliseks reguleerivaks teguriks.
Olulisel kohal on õppimine mängu, kaaslaste ja teiste inimestega suhtlemise ja ümbruses toimuva jäljendamise kaudu. Lapse õppimise soodustamiseks on oluline, et: 1.tegevus tugineb tema huvile ja on vaheldusrikas; 2.ta saab tegutseda mitmekülgses keskkonnas; 3.tal on võimalik teha jõukohaseid valikuid ja tegutseda ka ilma täiskasvanute suunamiseta; 4.talle on kätte saadavad täiskasvanute ja teiste laste nõuanded ja abi. Lapse arengu toetamine Õppe-ja kasvatusprotsessis arendatakse lapse suutlikkust rakendada õpitut edaspidises elus. Seega tuleb luua tingimused, et laps saab: 1) seostada oma teadmisi varasemate kogemustega; 2) kasutada teadmisi erinevates olukordades ja tegevustes; 3) järk-järgult süvendada olemasolevaid teadmisi; 4) arutleda saadud kogemuste, sh õpitu üle. Lapse arengu toetamine Õppe-ja kasvatusprotsessi kujundamisel tuleb lähtuda lapsest, arvestades iga lapse puhul tema
pool ja pidevalt. Õpime kõike seda, millest koosneb meie maailmapilt ja kogemus: õpime teadmisi, oskusi, väärtusi, suhtumist, norme, tavasid. Tänapäevases kasvatusteaduses pööratakse erilist tähelepanu inimese õppimisviisidele: aktiivsest õppimisest, õpetamisstrateegiatest jne. Kasvataja on iga inimene, kes püüab eesmärgipäraselt soodustada teise inimese arengut. Selle arusaama järgi on kasvataja teadlik oma eesmärgist ja aktiivne ning seetõttu võib tal olla kasvatusprotsessis tähelepanuväärne osa. Tal peavad lisaks kasvatustahtele olema ka spetsiaalsed kasvatusteadmised- ja oskused. Lapsevanema roll lapse kasvatamisel on väga. Perekonnas toimuvat kasvatusest sunavad traditsioonid ja harjumused. Kasvatusteaduse põhivaldkondi liigitatakse järgmiselt: 1. Kasvatuse eesmärke ja väärtustaotlusi puudutavad käsitlused. Allutatud inimliku kasvu eesmärgile.See on tihedalt seotud ka kasvataja maailmavaate selle osaga, milles on keskne
nõnda et kogu didaktilist süsteemi saaks vaadelda osana kasvatusest." (R. Liimets-Sorokin 1998) Tema uurimisprogrammis võib tähendada mitmeid 8 tasandeid: üldmetodoloogiline teadmine, mis integreerides sotsiaalpsühholoogia, sotsioloogia, pedagogilise sotsioloogia, lapsepsühholoogia püüdis luua kontsepsiooni isiksuse arengust kasvatusprotsessis. Kuid milline peaks olema didaktiline teooria, mis adekvaatselt peegeldaks õpilase arengu suunamise eri aspekte. (R. Liimets- Sorokin 1998) See küsimus viiski selleni, et didaktika tunnistati integratiivseks teaduseks, kuna nähti didaktika põhiallikatena teiste teadmiste integratsiooni. (H. Liimets 1982) Üheks esmaseks katseks kajastada sotsioloogilist ning sotsiaal- psühholoogilist teadmist fundamentaaldidaktilises mõistes võib pidada 1976
toimetulekut, rõhutades alati seda, mis lapse töö huvitavaks muudab. Täiskasvanu tunnustus motiveerib last enesekindlamalt tegutsema. Lapse sotsiaalsus avardub tunduvalt, kui ta läheb lasteaeda. Koos enesekohaste oskustega õpib laps ka iseseisvat eneseteenindamist. Eneseteenindamine eelkoolieas tähendab lapse hügieeni-, riietumis-, söömis- ja korra- harjumuste kujunemist ning kinnistumist lasteaia kasvatusprotsessis, kuid kindlasti ka kodus. Lasteaia kindel päevakava ja tegevuste rütm tagab lastele turvalise kasvukeskkonna. Päeva- kava juurde kuulub praktiline eneseteenindamise harjutamine. Eneseteenindamise oskuste omandamine toimub väikelapseeas matkides ja jälgides. Lapse tegevus õnnestub, siis kui selle eesmärk on seotud mängulise või emotsionaalse motiiviga. Eelkooliea lõpuks kujunevad lastel kindla ja sihipärase harjutamise tulemusena eneseteenindamise vilumused, mis väljenduvad
õpetajad tegelikult suhtuvad temasse. Oluline ei ole mitte see, et sõnaliselt hoolivust väljendatakse, vaid kuidas seda praktikas tehakse. Õppeprotsessis on tähis kujundada olukord, mis vastab ühele tunnusel ekahest: partnerid või ülemuslik. (lk 20) Konfliktide põhjustamine hindamisel. Õpetaja peab arvestama, et tema on hindamisel konfliktide tekitja. Fakt, et õpetaja üldse hindab on konfliktide põhjustajateks õppe-ja kasvatusprotsessis. Siin on ilmselgelt psühholoogilised põhjused. Kellelegi ei meeldi , kui talle antakse negatiivseid hinnaguid, eriti avalikult. Seoses hinnaguliste suhetega üksteissesse tekivad konfliktid. Sellega seoses tekivad suhtlemisstiilid: - Hinnagulis-nõudev suhtlemisstiil. - Tõlgendav suhtlemistiil - Toetav ja rahustav suhtlemistiil - Uuriv suhtlemisviis. - Ümbersõnastav suhtlemisviis. (lk 21-24)
(F) 5. Mis on lapsest lähtuva kasvatuse sisu? Õppimist suunavateks teguriteks on lapse enda aktiivsus, tegusus, elamuslikkus ja mäng. Õppimine põhineb lapse vahetutel kogemustel. Laste kasvamist, arenemist ja õppimist toetavad soodne kasvukeskkond ja lapse tasemele ja vajadustele vastavad võimalused. (F) Lapsest lähtuv kasvatus põhineb laste huvidel, nende individuaalsetel vajadustel, huviobjektidel ja individuaalsetel õppimisprotsessidel. Lapsed on kasvatusprotsessis aktiivsed tegutsejad ja osalejad, nad õpivad kogedes, küsimusi esitades ja neile vastuseid otsides. Arvestatakse lapse seisukohtadega. Lapsest lähtuv kasvatus põhineb usaldusel ja lapse kasvamise austamisel. Lapsest lähtumine sisaldab küllaldaselt positiivset argimõtlemist ja lapse seisukohast vabaduse kogemist, oma asjade üle otsustamist ning vastutuse õpetamist keskkonnas, kus lapsel on turvalised piirid. Reeglid ja kord ilmnevad
Graubergi poolt käsitletud kultuuriparadigmade käsitlusest tahab anda ka 3 koolis inimesele vabadust ja hingamisruumi. Kõigile ja kõigele on võimalik leida erinevaid tõlgendusi, absoluutset tõe kriteeriumi ei ole olemas nagu ka absoluutset teaduslikku teadmist . Hermeneutiline pradigma näeb inimest osalejana, kes on huvitatud mõtestatud tegevusest, iseenda arenemisest, ümbrusest. Kasvatusprotsessis arvestatakse kasvatatavaga ja iga kasvatuse juhtum on ainukordne. Kasvatuses luuakse situatsioon , kus on võimalus ennast arendada. See on kutse avastada ja leida üles oma võimalused. Leian, et õpingud Tallinna Ülikoolis on mulle andnud just sellise võimaluse. Kognitiivne paradigma seisukohalt on õppimine, kui kogemuste muutumine. Õppija on aktiivne ja eesmärgiteadlik teabe vastuvõtja, tõlgendaja ja tootja, kes suhestab uut sellega, mida teadis varem (T.Kuurme 2003: 125).
Teiste sõnadega, midagi ei ole olemas enne, kui see on konstrueeritud. Ja oskuste kujunemise, kuna tüdrukuid vastupidi karistatakse sellesama aktiivsuse pärast ning miski ei püsi, kui seda ei konstrueerita üha uuesti ja uuesti. See kehtib ka spordi kohta üldiselt kiidetakse passiivsete mängude eest. Kasvatusprotsessis kannustatakse seega poisse ning üksikute spordialade puhul eriti. aktiivsele koduvälisele harrastusele ja tüdrukuid kodutöödeks. Kuigi sport omab sotsiaalseid tähendusi ja hoolimata tundest, et seda saab ühiskonnas käsitleda ja vaadelda suhteliselt autonoomse väljana, on sport siiski vaid 7. Konformsus ja hälbimine spordis (millised on sotsiaalse kontrolli mehhanismid
näitab ära kitsaskohad: juurdepääs tööturule, töö- ja pereelu ühitamine, sooliste stereotüüpide püsimine jne. Kui naisjuhtidest rääkida, siis nende riskitegurid võivad peituda hoopis mujal, nt tuleneda sotsialiseerumise käigus kujunenud hoiakutest. Küsigem, millisena kasvatatakse pisikesi tüdrukuid? Olema õrnad, abivalmid ja hoolitsevad teiste suhtes, mitte aga iseseisvad, esilepürgivad ja otsustusvõimelised. Viimast kolme omadust peetakse kasvatusprotsessis pigem poiste pärusmaaks. Karjääriredelil kuluvad ära aga just need iseloomuomadused. See muidugi ei välista abivalmidust ja hoolivust, aga kindlasti ei saa emalik hoolitsus alluvate eest olla naisjuhi peamine prioriteet. Kui nii, siis võibki päev kuluda, piltlikult öeldes, peasilitamisele. Kas naised suudavad olla head juhid? Uuringu tulemustele viidates rõhutab Siiri Oviir järeldust - naiste suurem esindatus juhtide seas soodustab ettevõtte tulemuslikkust,
liikumisest ja liikumise ohutusest. Lapse aktiivne liikumist soodustav tervislik arengukeskkond kujundatakse kodu ja lasteaia koostöös. 3. LAPSE INDIVIDUAALSUSE JA TEMA ARENGUPOTENTSIAALI ARVESTAMINE Pedagoogid kavandavad õppe- ja kasvatusprotsessi, lähtudes lapse arengust ja edasijõudmisest, lapsevanemate soovidest ja lasteasutuse võimalustest ning teevad valikuid õppemetoodiliste lahenduste ja tegevuste sisu osas. Õppe- ja kasvatusprotsessis toetavad pedagoogid tasakaalustatult lapse võimete mitmekülgset arengut, luues talle võimalusi mitmekesiste nähtustega tutvumiseks ja tegutsemiseks erinevates olukordades erinevatel viisidel. Lasteaed aktsepteerib ja toetab iga lapse omapära ja iseärasusi. 4. MÄNGU KAUDU ÕPPIMINE Mäng on koolieelses eas lapse põ hitegevus, mis vastab parimal moel tema vajadustele, toetab isiksuse terviklikku arengut ning võimaldab lapsel ümbritseva maailma sügavama tunnetuse kaudu
näitlikustamine, atmosfäär ei tohi õhutada konkurentsi, sõnaline ja selgitav hindamine. Lasteaias on oluline päeva rütm ja kindlad tegevused. Rakendatakse kunstikasvatust, mis tugineb värvusõpetusele. Kasutatavad materjalid on looduslikud- puu, lina, siid. Välja töötatud nukuõpetus, olulisel kohal lavastamine ja draama. Kasutatakse rollumänge. T’ähtsad on muinasjutud ja nende esitamine. Reggio Emilia(saja keele meetod) põhimõteteks on kõikide kasvatusprotsessis osalejate vastastikune kommunikatsioon(lapsed, vanemad, pedagoogid), pedagoogika kui eksperimenteerimisvahend, pidev toeeria ja praktika katsetamine-pedagoogika peab muutuma koos ajaga. Last nähakse kui terviklikku inimest, kellel oma identiteet ja kultuur. Laps soovib oma isiklikke võimalusi arendada, katsetada- Laps ise on avastaja ja looja, kes on sotsiaalne. Lapsel on õigus saada armastust ja olla aktsepteeritud sellistena nagu nad on. Lapsed ei ole
lahinugs." Nõudis vägedelt suurt liikuvust, kiirust ja vastupidavust. Hakkas esimesena maailmas arees korraldama hommikuvõimlemist. Viis vene armee aõjalis-kehalise ettevalmistuse maailmatasemele. Eriline rõhk täägivõitluse õpetamisel. Aleksei Butovski (1838-1917) vene kindral; asutas kursused kehalise kasvatuse õpetajate ettevalmistamiseks; 1894.a. osales ROK'i loomisel. Nikolai Novikov (1744-1818) pedagoog, kes eristas kasvatusprotsessis kolme komponenti: vaimset, kehalist ja kõlbelist kasvatust. Hakkas esimesena Venemaal kasutama mõistet ,,kehaline kasvatus". Soovitas kehalise kasvatusega tegelema hakata juba imikueas. Ivan Setsenov (1829-1905) füsioloog. Võttis kasutusele mõiste ,,liigutusvilumus" ja seletas selle tekkemehhanismi. On aktiivse puhkuse teooria loojaks: tööst väsinud lihased taastuvad kiiremini, kui nende puhkamise ajal töötavad teised lihased. Üheks
1. Kasvatuse eesmärke ja taotletavaid väärtusi puudutavad käsitlused. See teadvuse valdkond on allutaud inimliku kasvu eesmärgile ja seega seotud liigutuse kolmanda 19 punktiga. Samuti on see valdkond tihedalt seotud kasvataja maailmavaatega selle tahuga, milles on keskne koht kasvataja hinnangutel ja elufilosoofial. 2. Käsitlused, mis puudutavad kasvatusprotsessis toimuva interaktsiooni ja kasvustiimulite tähendust inimlikus kasvamises. Siin võib omakorda eristada kaht osa, millest esimeses rõhutatakse kasvataja arusaama sellest, milline on tema tegevuse ja otsustuste tähendus kasvatuses: a) käsitlused, mis rõhutavad interaktsiooni kvaliteedi tähendust: kontrollitehnikad ja interaktsiooni emotsionaalsed küljed. b) käsitlused, mis puudutavad keskkonnakasvustiimulite kvaliteedi ja tähendust, näiteks
nov 2006. a määrus nr 41. Mitteformaalne hindamine leiab harilikult aset õpilaste ja klassi üldise arengutaseme, õpimotivatsiooni ja distsiplineeritusehindamisel, kui alustatakse tööd uue klassiga; klassi kaasatöötamisvõime jälgimisel õpetamise käigus ning õpilaste jooksval hindamisel tunnis. Subjektiivsuse vältimiseks peaks õpetaja mitteformaalsel hindamisel pidama kinni reast metoodilistest nõuetest ja soovitustest.Formaalset kontrolli ja hindamist rakendatakse õppe-kasvatusprotsessis nii jooksvate õpitulemuste väljaselgitamiseks tagasiside saamise eesmärgil kui ka ulatuslikumate õpiresultaatide üle otsustamiseks. Mitteformaalne hindamine ja otsustamine õppe-kasvatustöös (õpilaste ja klassi üldise arengutaseme, õpimotivatsiooni ja distsiplineerituse, klassi kaasatöötamisvõime ning õpilaste tunnis töötamise tähenduses). Õpetaja mitteformaalsed
et nad nüüd saavad kultuurimahlu sajakordselt lahjendatuna. Ellen Key hinnangul ei tohiks koolis domineerida õpetajapoolne materjalide esitamine, vaid laste iseseisev töö. Igal lapsel peaks olema oma tempo materjali iseseisval läbitöötamisel ja õppima peaksid nad vaid seda, mis neid huvitab. Koduseid ülesandeid ei tohi olla ja suulist ülesütlemist koolis samuti mitte. Ka eksamid ja tunnistused tuleb kaotada. Laps on püha, keskne olend kogu kasvatusprotsessis. Ei tule kasvatada, küll aga kõrvaldada teelt kõik takistused ja lasta loodusel toimida, oli Ellen Key kreedo. Uus suund - vabaduspedagoogika - alustas siitpeale oma tormilist arenemislugu. Kõik, mis seostus traditsioonilise, klassikalise pedagoogikaga, sai juurde sildi vana, s.t oma aja ära elanud. Vanema võimule tuginevad kasvatusviisid varisesid kriitikatule all põrmuks. Kõrvuti vabaduspedagoogikaga said tuule tiibadesse aktiivsuspedagoogika (John Dewey
annaabi.ee 
