Sotsiaalpedagoogiline teooria moodustub väärtustest ja tõsiasjadest ning taotleb väärtuste ja tõsiasjade ühtesobitamist (Hämäläinen, 2001). Sotsiaalajalooliselt on sotsiaalpedagoogiline mõte ja tegevus sündinud pedagoogilise vastusena industrialiseerumise ja urbaniseerumise tagajärel kujunenud ühiskondlikule murrangule: kollektiivsuse nõrgenemisele, sotsiaalsele killustumisele, sotsiaalsele kaitsetusele ja uut tüüpi sotsiaalsetele probleemidele. Laste ja noorte kasvatusoludele hakati pöörama senisest enam tähelepanu. Näiteks sündis kodukasvatuse nõrgenemisest tingitud probleemide pidurdamiseks ja leevendamiseks uut laadi pedagoogiline aktiviteet, mis järk-järgult – eriti alates 19. sajandi keskpaigast – institutsionaliseerus ja professionaliseerus. Sellesse kuulus nii kodu toetamine tema kasvatusülesannete täitmisel (vanemate nõustamine,
kollektiivsuse nõrgenemisele, sotsiaalsele killustumisele, sotsiaalsele kaitsetusele ja uut tüüpi sotsiaalsetele probleemidele. Tekkis töölisklass kelle tööpäevad olid pikad ja elukvaliteet suhteliselt halb. Tagamaks inimeste rahulolu ja ültse ühiskonna rahulolu hakati töölisklassi probleemidele lahendust otsima. Sotsiaalpoliitiline kui ka sotsiaalpedagoogiline aktiivsus tõusis. Noorte ja laste kasvatusoludele hakati rohke tähelepanu pöörama. Seoses kodukasvatuse nõrgenemisest tingitud probleemide pirurdamiseks ja leevendamiseks tekkis uut laadi pedagoogliline aktiviteet, mis järk järgult instutisionaliseerus ja proffesionaliseerus. Vanemaid hakati nõustama, tekkisid lasteaiad, rahvakoolid, klubi ja ringitegevused ning lastekodud. Sotsiaalpedagoogiline praktika hakkas Saksamaal jõudsalt kujunema 19
annaabi.ee 
