paastukuu ramadaani ajal on melon paastuvatele usklikele hädavajalik värskendav toit. Seepärast on aegade jooksul hoolega edendatud meloni kasvatamist ja aretust ning ta on levinud paljudesse maadesse, kus teda kultiveeritakse parasvöötme soojemast piirkonnast kuni troopikani. Suve lõpust alates on melon Kesk-Aasia turgudel valitsevaid kaupu, Euroopas tuntakse teda vähe. Enamik meloni sorte ei kannata transportimist ega säili kuigi kaua, seepärast süüakse teda peamiselt kasvatusmaades. Melonitaim on üsna kurgitaime sarnane, 0,5-1,5 meetri pikkuste lamandunud vartega, kollaste õitega. Õied on enamasti nagu kurgilgi ühesoolised, kuid on ka kahesoolisi õisi olemas. On aretatud palju sorte. Viljad on väga erineva suuruse, kuju ja värvusega. On hele- ja tumekollaseid, rohelisi, kollakaspruune ja erivärvilisi joonisega vilju. Viljaliha on õrn, mahlane, lõhnav, magus, oranzikas või kreemikaskollane, harvemini valge või rohekas. Melon sisaldab
enamasti tumeroheline või tume-valkjasrohelise mustriga. Viljaliha on valminud arbuusil tavaliselt punane, kuid esineb ka oranzika, kollase, valge või rohekasvalge viljalihaga sorte. Pruunid kuni mustad kõvad seemned paiknevad mitte vastavas seemnekambris nagu melonil või kurgil, vaid viljalihas laialipillutult. Viljaliha on veerikas, sisaldab kuni 95% vett ja suhteliselt vähe suhkruid. Maitse vesiselt magus, läägevõitu, nõrgalt aromaatne. Arbuusisorte on palju. Suur osa neist on kasvatusmaades aegade jooksul välja kujunenud või aretatud ja kohalike nimedega. Tänu sortide erinevale valmimisajale ja maakera erinevates piirkondades kasvatamisele on arbuusid Euroopa turgudel saadaval aastaringselt. Ekspordiks eelistatakse väiksemaid, kuni 2,5 kg kaaluvaid arbuuse. Müüakse enamasti kaalukaubana, vahel ka tükiviisi või lõikudena. Säilitada tuleks jahedas kuivas ruumis. Arbuusi süüakse peamiselt värskelt, dessertköögiviljana. Ta on väga värskendav toit
annaabi.ee 
