Kirikute ja kloostrite teke ning tegevus keskaegses Eestis
Luterlikust liikumisest tulenenud reformatsiooni (1524) elasid kloostrid üle erinevalt.
Vahetult selle käigus aeti laiali, rüüstati ja suleti dominiiklase kloostrikonvendid Tallinnas,
Tartus ja Narvas. Sama saatus tabas ka Tartu frantsisklasi.
Ülejäänud kaheksa kloostrit tegutsesid edasi tänu vasallkonna ja Liivi ordu protektsioonile
kuni lõpetasid oma tegevuse nimetatud sõja käigus. Kõige kauem (1629. aastani) tegutses
täielikult vasallide tütarde varjupaigaks ja kasvatusasustuseks reorganiseeritud Miikaeli
nunnaklooster Tallinnas.
Eesti suurim ja vanim kloostrikeskus oli Kärkna (Falkenau), mis paiknes Emajõe lähistel
Amme jõe ääres. Kloostri rajas Tartu piiskop Hermann, seetõttu oli klooster üsnagi tihedalt
seotud piiskop ja tema vasallidega.
Pea sada aastat hiljem kui Kärknat asuti rajama tsisterlaste linnuskloostrit Padisel (Padis).
1305. aastal saadi Taani kuningalt Erik Menvedilt ehitusluba, et rajada klausuur (kinnine
annaabi.ee 
