Jean- Jagques Rosseau "Emile" kokkuvõte
Ta on orb, olgugi et tal on oma ema ja isa. Oma vanemaid
peab ta austama, kuid ainult minu sõna kuulama. Ja et meid ilma meie nõusolekuta kunagi ei
lahutata. Siis kasvandik ei häbene nooruses järgida oma sõbra nõuandeid, kes temale ka
täiskasvanuna sõbraks peab jääma. Kasvataja aga andub kogu hingega sellele, kelle vilja ta
peab korjama. Émile on hea tervisega, tugev ning terve laps. Kes koormab end muredega
nõrga ja haiglase kasvandikuga, see vahetab oma kasvatajakutse haigeravitseja teenistusega.
Ma ei oska õpetada elama seda, kes ainult selle peale mõtleb, kuidas oma surma eemale
peletada. Mina ei kutsu arsti ei enesele ega Émilile, olgu siis, kui ta nähtavas hädaohus viibib,
sest halvimal juhul võib arst ta ju ainult surmata. Laps peab õppima haige olema, sest ta ei
oska ju iseennast arstida. Kunst haige olla asendab arstimise ja viib sageli õnnelikumatele
tagajärgedele see on ju looduse kunst. Inimese kasvatus algab juba tema sündimisega.