SIGUR Sigur pole meie põline looduslik taim. Seda tõestab näiteks kasvõi see, et me ei leia teda looduslikust taimekooslusest. Alati kasvab ta kuskil lagedamal jäätmaal, jalg-, auto- või raudtee serval, majade ümbruses. Ta on nagu üks teiste taimedega sobimatu asukas. Kuid siiski ta püsib meie looduses. Sageli võib teda leida koos nurmikate või teiste kõrrelistega, aga ka suure teelehega. Kust see taim siis meie loodusesse ära eksis, leidmata siin õiget kohta? Selle seletamiseks peame teadma mõnda siguri kasutamisest. Nimelt on tal maa all peidus pikk ja jäme lihakas juur. Loomulikult on inimesed õppinud sellist andi kasutama. Kuid seda kasutati sellisel huvitaval eesmärgil, kui kohvi aseaine saamine. Kui siguri juured ära kuivatada ja siis peeneks jahvatada, saame pruuni "kohvipulbri". Sellest valmistatud jook on tumepruun, mõru ja üpris kibe "sigurikohv". Kindlasti teate, et väga paljudele inim...
ALAIN, talupoiss, Arnolphe´i teener. GEORGETTE, talutüdruk, Arnolphe´i teenija. CHRYSALDE, Arnolphe´i sõber. ENRIQUE, Chrysalde´i õemees. ORONTE, Horace´i isa, Arnolphe´i hea sõber. NOTAR. Tegevus toimub Pariisis, väljakul Arnolphe´i maja ees. ESIMENE VAATUS ESIMENE STSEEN Arnolphe teatab, et ta kavatseb abielluda. Chrysalde näeb selles aga suurt hädaohtu, probleeme ning sekeldusi. Arnolphe räägib, kuidas ta ühe väikse tütarlapse enda kasvatada võttis, oma kasvandikuks tegi, et üks päev ta endale naiseks võtta. On hoidnud teda muust maailmast eraldatuna, et ta oleks piisavalt rumal, alandlik jne. , et seda hardamalt peab ta oma mehest lugu. Seejärel kurdab ta, et talle ei meeldi oma enda nimi. Arnolphe mõis kõlab liiga maotult nagu sarvekandjate patroon. Seetõttu laskis vahetada oma nime la Souche vastu. Vannub, et saab pahaseks, kui inimesed teda seda nime pidi kutsuma ei hakka. Tema jutust tuleb korduvalt välja
Neile tuli ootamatul viisil abi. Kui talupojad parajasti tormi jooksmas olid, tungis rüütel Kaspar von Mönnikhusen suure mõisameeste salgaga selja tagant nende kallale. Talupojad sattusid kahe tule vahele ja leidsid peaaegu kõik surma. Oru Juhan sai raskesti haavata ja sattus vangi. Teda piinati hirmsal viisil ja poodi siis võllasse. Sellega oli talurahva mäss lõpetatud. Rahataguja Schenkenberg võttis väikese Gabrieli oma kasvandikuks ja kandis tema eest isalikult hoolt. Gabriel kasvas oma kasuvendade Ivo ja Christophi seltsis üles, kes temaga umbes ühevanused olid. Suurt rõõmu ei leidnud vana aus 298 rahataguja oma poegadest ega kasulapsest mitte, sest kõik kolm olid üleannetud, taltsutamata loomuga poisid ja isekeskis alati riius. Ivo ja Christoph sõimasid kasuvenda pea venelaseks, pea tatarlaseks, ja Gabriel andis neile rusikatega vastust. Mida vanemaks poisid said, seda kangemaks kasvas vihavaen nende vahel