E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
kohus on külaliste aega viita.»
«Aeg läheb sul vist igavaks,» urises Ivo hammaste vahelt.
«Ma ei ütle ei,» kostis Gabriel haigutades.
346
«Ma ei saa aru, mispärast sa siin nii kaua aega viidad. Kõik panevad imeks, miks sa
Tallinna poole edasi ei lähe, kraamid on koos, hobused ja vankrid valmis, sõjakäik lõpetatud
-- mis sa veel ootad?»
«Sa ei läbe kannatada, kuni sind võlla tõmmatakse.»
«Parem on võllas rippuda kui sinu külaline olla. Sinu kasuvennalik hool minu eest läheb
liiale. Sa pead mind nagu last mähkmetes ja värised kartes, et ma sinu juurest liig vara ara
jook-seksin. Arvad sa mind nii tänamatu meelega olevat? Kas sa mind enam ei usu? Sa tead
ju vanast saadik, et mina valetamise peale suur meister ei ole. Eks sa mäleta veel: kui
lapsepõlves üheskoos mõne koerustüki ara olime teinud ja meie naha kallale kiputi, siis
oskasid sina asja ikka nii pöörata, et terve nahaga oleksime pääsenud, poleks mina mitte oma
annaabi.ee 
