Mõttepunktidele lisatakse sageli üneeme- häälitus, millega suulises suhtluseses täidetakse kõnejärje hoidmiseks alateadlikult takerdusest tekkiv paus, nt tuttav na'gu on kyll aga... hmm... tqesti?. Jututoatekstides esinevad kõik suulise kõne levinumad partiklid ning ka nende protsentuaalne kasutussagedus on suulise kõnega erinev: levinumad artiklid on siis, nagu ning vat. Samuti kasutatakase informaalsele vabale suhtlusele iseloomulikke partikleid, nt jututoas kasutussageduselt järsult kasvanud lausealgulist a-partiklit, nt a kes sina oled ning harvem lauselõpulist küsipartiklit vä, mida jututoas kasutatakse tavaliselt va või we-kujul, nt kylm hakkas va. Jututoakeel on väheseid kirjalikke registreid, kus analoogselt suulise suhtlusega jõuab adressadini tekstiloome esmane, redigeerimata eskiisvariant, mis on sageli täis kiirustamisest tulenevaid trükivigu ning gramaatiliseelt ebakorrektseid või poolikuid lauseid
Tähtis ei ole niivõrd sõnade koguhulk, vaid oskus olemasolevaid sõnu kombineerida (moodustada lausungit). Sõnu, mille tähendust laps mõistab, on oluliselt rohkem. Selles vanuses toimub väga kiire sõnavara kasv: alates 3. Eluaastast suureneb lapse sõnavara keskmiselt 5-10 sõna päevas. 2-4 aastase lapse sõnavarast umbes poole moodustavad nimisõnad, millele järgnevad tegusõnad (umbes 1/5), määr, ase- ja omadussõnad. Kasutussageduselt on aga ülekaalus hoopis tegusõnad, sest neid on vaja lausete moodustamiseks. Laps kasutab ka palju ase- ja määrsõnu, sest tema kõne on situatiivne (nt ta on seal, pane siia, tahan seda). Kujuneb esmane sõnatähenduse üldistus: kassiks võib nimetada nii vöödilist kui ühevärvilist, nii kollast kui ka musta kassi. Kiiresti areneb nn baassõnavara – laps omandab eelkõige sageli kasutatavaid sõnu, mille aluseks on meeleorganitega (nägemise,
annaabi.ee 
