et keegi teine peale inimese lõket või korstnaga küttekollet kasutada ei oska, järelikult peab seal olema inimene. Keeles on palju indeksikaalseid nähtusi, näiteks võime inimese hääle ja häälduse põhjal ära arvata tema päritolu, kainuse või purjusoleku, vanuse, soo jms. Tavaliselt nimetatakse indeksiteks (keeleteadlased kasutavad tihti ka terminit deiktik) keeles aga siiski ühte teatud tüüpi sõnarühma, mille referent (ese või isik, millele sõna viitab) selgub alles kasutusolukorras. Kui leiate tänavalt sedeli, millele on kirjutatud: OLIN EILE SIIN JA TÕIN SULLE SELLE, siis me ei tea, kes oli kus ja millal, mille ta tõi ja kellele ta seda teatab. Indeksid ehk deiktikud jagatakse tüüpiliselt kolme rühma: A) indeksikaalsed ruumisõnad (eelkõige asesõnad see ja too, määrsõnad siin ja seal); B) indeksikaalsed ajasõnad (näit täna, homme, üleeile); C) indeksikaalsed isikusõnad (eelkõige isikulised asesõnad mina, sina, meie jm). 2.3. Ikoonid
Üheks struktuurilise ikoonilisuse avaldumiseks keeles on peetud ka tähenduse isomorfismi põhimõtet: üks vorm üks tähendus; nt et narratiiv on ikkagi hoopis midagi muud kui jutustus või soppama on midagi muud kui poes käima. Indeksid on märgid, mille vorm ja tähendus on seotud järelduse kaudu. Mõnikord nimetatakse indeksiteks keeles sõnarühma, mille referent selgub alati ainult kasutusolukorras, nt näitava asesõna kasutus (see) koos osutava zestiga. Lisaks kitsamale indeksi mõistele kõneldakse aga ka üldisemalt indeksiaalsusest keeles, nt võib hääle ja häälduse põhjal arvata isiku pärituolu, kainuse või purjusoleku, soo jms. Tähendusülekannetes on indeksiaalne eelkõige metonüümia, mis on tähenduse ülekanne ühe valdkonna sees kokkupuute või/ja järelduse kaudu. 7
annaabi.ee 
