Keeleteaduse alused II
on arvatud klassikalises keelelise relatiivsuse ehk nn Sapir-Whorfi hüpoteesis, vaid
pigem selle poolest, kuidas on keel kasutusel igapäevaelus. Sapiri ja Whorfi tüüpi
keeleline relatiivsus grammatika ja sõnavara tasandil on sekundaarne ja baseerub
primaarsel sotsiolingvistilisel relatiivsusel. Keele kategoriseerivat funktsiooni ei saa
eristada kommunikatiivsest, viimane sisaldab esimest, mis on eriti selgelt näha
juhtudel, kui eri kasutuskontekstide jaoks on olemas erinevad viisid kategoriseerida
sama kogemust.
Teine allikas esituse mõistele on Austinist ja Searle'ist alguse saanud performatiivsusekäsitlus,
mis seab esikohale tahtelise subjekti kõneakte ehk kõnetegusid. Kõneakti esitamine
(sooritamine) tähendab selles kontekstis seda, et kõneleja viib sõnade abil ellu oma kavatsusi,
olgu see siis laevale nime andmine vastaval tseremoonial või
vabanduse palumine sõbralt argises olukorras
annaabi.ee 
