sisalduvat nõuet kaitsta välismaalaste põhiõigusi ja –vabadusi. Mittesekkumise põhimõte teiste riikide sise- ja välisasjadesse Mittesekkumise põhimõte on klassikalise rahvusvahelise õiguse põhimõte, hõlmab eelkõige relvajõu kasutamist ja sellega ähvardamist. Rahvusvahelises õiguses ei ole välja kujunenud üldist reeglit, mis keelaks teiste sekkumise vormide kasutamise. Samas, kui sekkumine on suunatud riigi suveräänsete õiguste kahjustamisele ning sellest kasusaamisele, võib see olla mittesekkumise põhimõttega vastuolus. Pärast I maailmasõda, kuid eriti pärast II maailmasõda on mittesekkumise põhimõtet oluliselt kujundatud: a. jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keelustamine (varem võis riik oma huvide kaitseks kasutada jõudu või jõuga ähvardada, samuti võisid riigid seda mittesekkumise põhimõtet eirata); b. rahvusvaheline koostöö c
kaitse areng (riikide ja üksikisikute võimalus sundida riike täitma inimõiguste rahvusvahelisi standardeid). Rahvusvahelises õiguses ei ole välja kujunenud üldist reeglit, mis keelaksteiste sekkumise vormide kasutamist (nt majanduslik sund, boikott, poliitiline destabiliseerimine, propaganda, kihutustöö, rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide mõjutamine jmt.). Samas, kui sekkumine on suunatud riigi suveräänsete õiguste kahjustamisele ning sellest kasusaamisele, võib see olla mittesekkumise põhimõtetega vastuolus. Rahvaste võrdsus ja enesemääramisõigus. Rv õiguse üldprintsiibiks kujunes see alles ÜRO ajal. ÜRO põhikirja artikkel 1 (2) tunnustab rahvaste võrdseid õigusi ning enesemääramis- õigust. Võib eristada välist ja sisemist enesemääramisõigust. Väline seondub eelkõige koloniaalmaade või teiste võõra valitsuse all olevate maade rahvaste õigusega enesemääramisõigusele (poliitilise ja õigusliku staatuse määramine)
annaabi.ee 
