karusnahkade kandjate elustiil tõusis üldsuse huviorbiiti – oli seltskonnaajakirjade kõrgaeg. Kõige šikim aksessuaar, mis kellelgi olla sai, oli hämmastaval kombel laps. Beebi pidi olema loomulikult täiuslikult ilus, puhas ja kaunilt riides. Arvan, et ka tänapäeval võiksid naised kanda kingi, et jätta töö juures endast konservatiivsemat muljet. Kingad rõhutavad naiselikkust ja seda oleks meie ühiskonda kindlasti juurde vaja. Võrreldes 20. sajandiga, ei ole tänapäeval karusnahksete riiete kandjad nii oodatud ühiskonda. On loodud lausa organisatsioone, et hoida ära ehtsate karusnahksete toodete kandmist. 1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see kohevat soengut. Taolised soengud saadi tagasikammimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklas. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena – ning eelistavalt ükskõik mis tooni
Talupojad vihkasid rüütleid, nad nägid neis röövleid ja rõhujaid. Usunimel tapeti ristisõdades, seal ei huvitanud kedagi kellegi seisus, tapeti kõiki. Ka saagihankimine oli ristisõdades hästi väljendunud. Üks prantsuse rüütel, kes ise elas neile südmustele kaasa kirjutas: "Saak oli sedvõrd suur, et keegi ei olnud suuteline kindlaks määrama leitud kulla, hõbeda, väärismetallist nõude, kalliskivide, sameti, siidikangaste ja karusnahksete rõivaste hulka... Iga mees võttis endale talle meelepärase maja ja neid jätkus kõigile. Sellisel moel asus palverändurite ja veneetslaste vägi korteritesse ning kõiki rõõmustas saavutatud au ja võit, mida kinkis meile jumal ja mille tulemusena tõusid nad korraga vaesusest rikkuste ja elumõnude juurde". See juures ei olnud rikkus feodaalist sõdalase eesmärk ise. Rüütli üheks põhivooruseks peeti heldust. Kogu saagi ridi rüütel helde käeliselt kulutama
Loomade elushoidmise jaoks enne nülgimist kulub Kanada näitel ühe naaritsakasuka tootmiseks kokku 3 tonni sööta ning ühe rebasekasuka tootmiseks tonn sööta. [6] Karusnahakasvatuste keskkonnaohtlikkuse hindamisel on välja jäetud puuride ja teiste tootmisvahendite energiakulu. Samuti see, et karusnahast esemeid valmistatakse väiksemates kogustes ja käsitööna, mis muudab tootmisprotseduuri iseenesest energiakulukamaks. Seda on näha ka karusnahksete toodete hinnas. [2] Eesti alalt saadav karusnahk tuleb praktiliselt kogu ulatuses karuslooma-kasvatustest, liikudes sealt edasi rahvusvahelistele oksjonitele müügiks. Loomi karusnaha eesmärgil loodusest eriti ei püüta ja need loomad, kes metsades liigiarvukuse regulatsiooni pärast maha lastakse, jäävad tihti niisama metsa alla – üheks põhjuseks on siin nahkade madal kokkuostuhind n-ö üksiküritajate jaoks, sest kasvandustest tulev masstoodang lööb hinnad
ning muutus lõpuks naljanumbtiks. Populaarsed olid marshmallow- üleni sulgedega kaetud ääreta kübar, ning Edwardi-aegne picture hat. 35 Tüdrukud armastasid meeste panamakübarat, mis sobis hästi lihtsate vaba aja rõivastega vabaõhuüritustel, aerutamas ja polomängul. Trotsides hulljulgelt poliitilise korrektsuse nõuet, kaitsesid individualistid oma päid karusnahksete mütsidega. Igaüks, kes üritas vähegi sportlik ja moekas välja näha, pidi kandma juustes disaineri päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale. Alates 1970ndatest olid päikeseprillid olnud kohustuslikud BMW-ga või Golf GTI-ga sõites. Kuulsatel armastatud kaheksakümnendatel tõmbas paljusid muusikuid väikese musta kõvakübara, kaabu või bareti poole, mida vilkalt ka videoklippidel eksponeeriti. Boy
Kogu linnust piiras sagely vallikraav, millest viis üle tõstesild. Pealinnuse ette rajati vahel ka eeslinnus. Suuri linnuseid võisid endale lubada suurfeodaalid, kuid paljudel rüütlitel polnudki oma linnust. Nad elasid tavaliselt senjööri linnuses ja moodustasid msenjööri kaaskonna. Rüütli perekond elas tavaliselt ühes suures voodis ja külmal aastaajal andis sooja paremal juhul kamin. Seetõttu soojendati end sageli eelkõige tekkide ja karusnahksete rõivastega. Veevärki linnustes ei olnud ja hügieenile suurt tähelpanue ei pööratud. Rüütel sõdis ratsa. Tema peamised relvad olid pikk oda ja kahe teraga mõõk. Teises käes kandis rüütel kilpi ja peas kiivrit. Sageli kasutasid rüülid ka rõngassärke. Sellist rüütlit oli väga raske tappa, kuid raske relvastuse tõttu oli ta jalgsi võideldes kohmakas. Rüütliväed olid tavalised väiksed ja ohtlik oli juba mõnisada meest
annaabi.ee 
