Nad söövad mügrisid, ondatraid, muid pisinärilisi, vähke, kalu jm. Talvel hoiduvad jääkatteta kohtade ligidusse või varjuvad jää ja lume alla, ilmudes harva pinnale. Mink vahetab aasta jooksul regulaarselt elupaika. (Loomade elu, 1987) Mõlemad liigid paarituvad varakevadel. Naaritsal on jooksuaeg kuu aega hiljem kui mingil. Mink (kutsutakse ka ameerika naaritsaks). Mink asustati Euroopasse kui hinnaline karusloom umbes 70 80 aastat tagasi. Neid hakati kasvatama karusloomakasvandustes, aga lasti ka loodusesse. Seal, kus mink toodi naaritsa asustusalale, tõrjus ta naaritsa välja, sest kasutas samu elupaiku. Jooksuaeg on mingil märtsis-aprillis. Pojad sünnivad peale 40...90 päevast tiinust mais. Tavaliselt on pesakonnas 4...5 (maksimaalselt 10) poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Nägema hakkavad nad umbes kuu aja vanuselt. Sel ajal lõpetavad nad ka emapiimast toitumise.
See on vale, sest zooloogias ja karusloomakasvatuses nimetatakse furodeks ainult albiinotuhkruid, loomakesi, kellel on valge karusnahk ja punased silmad. Furo on kujutatud Leonardo Da Vinci maalil ,,Daam hermeliiniga": kunstniku poolt maalitud loomake ei ole tegelikult kärp, vaid nimelt furo. Sõna ,,furo" tuleneb ladinakeelsest sõnast ,,furonem", mis tähendab tõlkes ,,varas". Venemaale toodi furo 1971. a Pariisi loomaaiast, alates 1977. a hakati terves reas karusloomakasvandustes neid ristama vangistuses aretatud mustjalgtuhkrutega (Ternovskaja, Ternovski, 1975). Varem kasutati furot karusnahaloomana vähe, kuna tema nahk jääb kvaliteedi poolest metsikult elava tuhkru omale alla ning karusloomakasvatajad praakisid furo tõukarja hulgast välja. Kuid just furo mängis tuhkrukasvatuses positiivset põhirolli. Tänu furo ristamisele mustjalgtuhkruga loodi puurituhkrute hübriidid, kellel oli kõrgendatud viljakus ja parendatud kvaliteedi ning
(erandina 17) poega. Loom on poolveelise ja valdavalt öise eluviisiga väga hea ujuja, sukelduja. Ta asustab mitmesuguseid rikkaliku kaldataimestikuga veekogusid. Mink toitub koorikloomadest, kaladest, väikestest närilistest, lindudest, konnadest jm ning võib kimbutada ka kodulinde. (Kangur jt 2005:63-64) Joonis 2. Ameerika naarits (Mustela vison). Allikas: Loodusajakiri Mingi kodumaa on Põhja-Ameerika ning juba 19. sajandi lõpust on teda laialdaselt peetud karusloomakasvandustes. Metsistunud asurkonnad on tekkinud lahti pääsenud või vabastatud isenditest. Mitmetel meil kodunenud minkidel on aretatud puuriloomadest esivanemad. Praeguseks on mink levinud üle kogu Euroopa ning tema levik aina laieneb, arvukus suureneb. 1960ndatel aastatel moodustus esimene teadaolev mingiasurkond Eestis Matsalu lahe piirkonnas ning levis 1980ndatel üle kogu riigi. Nüüdseks on mink meil täielikult naturaliseerunud ja sobivates elupaikades kõikjal sage elanik. (Kangur jt
annaabi.ee 
