Kõne Eestile Austatud õpetaja ja klassikaaslased! Laulva revolutsiooni ajal lubas Eesti rahvas üksmeelselt kasvõi kartulikoori süüa, et elu endisega võrreldes kõigil paremaks läheks. Siis mõtles igaüks südamest olla parem, töökam, hoolivam ja ausam. Arvasime, et võtame teistelt riikidelt parimad kogemused ja kui me kõvasti tööd teeme, jõuame kiiresti järele arenenud Euroopa riikidele. Kõik me olime enam-vähem sama vaesed, sama palju haritud ja sama palju maailma näinud. Meil puudus oskus elada teistsuguses ühiskonnas. Uut elu alustasid kõik eestimaalased samalt stardipositsioonilt
varesepoega,keda just hüljati. Tookordse juhtumi meenutamine võtab siiamaani pisara silmanurka või klombi kurku. Vanemad olid väga purjus, läksid omavahel kaklema. Isa haaras klaasist pudeli ja virutas emale vastu nägu. Seejärel lebas ema oimetuna. Isa pildus ebamoraalset kõnepruuki ukse suunas liikudes ja lõi pauguga ukse kinni. See oli minu perekonna viimane koosviibimise õhtu. Ei magustoitu, ei multifilme, mäletan viinapudelit ja kartulikoori. Elasime emaga kahekesi. Sain just viie aastaseks. Pärast isa lahkumist muutus olukord: tundsin täisväärtuslikku õnne, sest ema ei joonud ja isa polnud kodus märatsemas. Ema tegi süüa ja toad olid puhtad. Ainuke viga oli suitsuvingune tuba, aga nüüd olid vähemalt aknad lahti. Ema leidis töö ja mulle koha lasteaeda. Alguses ma natuke pelgasin,kuid mulle väga meeldis seal. Kasvatajad olid helded ja mängukaaslased sõbralikud,keegi ei norinud.
Igaühel on oma Eesti Laulva revolutsiooni ajal lubas Eesti rahvas üksmeelselt kasvõi kartulikoori süüa, et elu endisega võrreldes kõigil paremaks läheks. Siis mõtles igaüks südamest olla parem, töökam, hoolivam ja ausam. Arvasime, et võtame teistelt riikidelt parimad kogemused ja kui me kõvasti tööd teeme, jõuame kiiresti järele arenenud Euroopa riikidele. Kõik me olime enam-vähem sama vaesed, sama palju haritud ja sama palju maailma näinud. Meil puudus oskus elada teistsuguses ühiskonnas. Uut elu alustasid eestimaalased kõik samalt stardipositsioonilt
Siinkohal võiks välja tuua ka prioriteetide vale järjestuse, jätta oma kodumaa, sõbrad, sugulased maha, koha kus on sinu juured, sest ei viitsita pingutada, et endale head töökohta leida. Enamjaolt kalduvad aga olukorrad kahjuks esimese näite poole, kus lihtsalt riik ei suuda tagada töökohti, kus inimesed saaksid elada täisväärtuslikku elu, mitte lugeda igat senti, mis nende rahakotis on ja palvetada, et kuu lõpus oleks ikka midagi kasvõi kartulikoori ja makarone lauale panna, sest palgad on Eestis väiksed ja elu tingimused kallid. Jällegi võib öelda, et inimesi on erinevaid, kuid siiski peaks enne hoolega mõtlema, kas lahkuda oma kodumaalt vaid hea palganimel, kui on võimalus ikka hakkama saada ka siin oma kodus Eestimaal. Kuid kuidas elavad inimesed Eestis, kes on otsustanud jääda oma juurte juurde? On väike grupp inimesi, kes elavad väga hästi ja rikkalikult, on suur grupp, kes elab enamvähem toimetuleku piiril
Vilhemiine töö. Ulrich palus Maril Tõnu kontorisse saata õhtul. Viies peatükk Kui Tõnu kontorist tuli, siis ta naeris ja itsitas. Ta jäi tee äärde pikutama ning muutus kurvameelseks. Ta ei tahtnud otse koju minna ja kui inimesed teepeal vastu tulid, ei rääkinud ta kellegagi. Algul ei julge Tõnu rääkida Marile Ulrichi ettepanekust, kuid kui 2 päeva on möödunud räägib ta talle pakkumisest. Mari saab Tõnu peale pahaseks ja viskab talle kartulikoori näkku. Tõnu läks Kurule ning seal kuulis ta, et Mäeküla piim ja või on Tallinnas kuulsad. See tekitab talle tunde, et ta tahaks kohe tegutsema hakata. Ta tahaks, et Mari oleks pakkumisega nõus. Kuues peatükk Jaanipäeva hommikul Tõnu magab ning Mari on üleval ja vaatab magavat Tõnu. Tõnu on üleni karvane ja Mari tahab mehele tule otsa panna, kuid Tõnu ärkab üles. Nad vestlevad, kuni Mari läheb välja Anni ja Jukuga mängima. Seejärel meenub Tõnule Leenu. Ta tunneb
Kuid jällegi, kui väga erineb Euroopa Liidu elaniku keskmine õnnemudel traditsioonilise aafrika pere omast! Meie maailma väärtus seisnebki kultuuride mitmekesisuses. Kahjuks on ajalugu näidanud, et pealesurutud õnn ei tee kedagi õnnelikuks: tuletagem meelde Iraaki, Iraani, Lähis-Ida, Afganistani... Meile, eestlastele, on see eriti selge, kuna 50 aasta jooksul vastavalt Moskvast tulnud käskudele ei jõudnud ikkagi õnn meie õuele. Pigem oldi nõus iseolemise eest kartulikoori sööma. Täna on Eesti Euroopa Liidu üks kiiremini arenevama majandusega riik. Selle aluseks on traditsiooniliselt hea haridus, mis ei lasknud eestlasel ka okupatsiooniajal muutuda homo sovjeticuseks. Kuidas mina, täna 18-aastane abiturient elluastuja, kujutan ette oma õnneotsinguid? Usun, et tänases varakapitalistlikus ühiskonnas on edu ja õnnelikkuse aluseks haridus. Hea haridus tagab ka hea töökoha ja rahuldava sissetuleku.
Sotsiaalses plaanis on paratamatu, et antud ajahetkel puudub Eestis miski kandev usk või idee, mis kumuleeriks positiivseid emotsioone. Kui kümme aastat tagasi haaras vabaduseidee kõikki eestlasi ja veel enam tervet Ida - Euroopat, siis nüüd on ühiskond parteikeste võitlusest lõhki käristatud. Kuuesaja kilomeetrises inimketis seistes kogesid inimesed sellist armastust ja ühtekuuluvust, et lubati süüa kartulikoori ja mindi palja rinnaga tankide vastu. Praegu ühtegi konsolideerivat ideed ei ole ja sestap on juhuslik, milline vaimsus mingis sotsiaalses koosluses areneb. Samas on igati loomulik et kriminaalses subkultuuris on suhtumine narkootikumidesse märksa soosivam kui intellektuaalses seltskonnas. Kuna narkootilise aine toime seisneb meeldivate tunnete simuleerimises, on paratamatult suurem risk narkomaaniale kurvameelseil, ahistatuil, tõrjutuil nende hulk on meie väikses riigis aga väga suur
Kodu lähedal purskas ta naerma ja tahtis kõikkidele nalja rääkida. Inimesi tuli küll vastu aga ei, ta ei rääkinud. Korraga kukkus ta pikali ja mõtles piimade peale. Varsti tõusis ta püsti ja ei rääkinud ühelegi vastutulijale ikka nalja ja ka kodus ei suutnud sõnu suust välja saada. Ja nii lükkub selle loo rääkimine mitu päeva edasi kuni Tõnu otsustab sellest lõunalauas kahekesi olles rääkida. Kuid nali polnud veel täielikult räägitudki kui Mari viskas pihutäie kartulikoori talle näkku. Ja sinna see jutt jäigi. Ühel õhtul läks Tõnu Kurule. Ta ei teadnud isegi, mida ta sealt õieti otsis, aga näe, jalad viisid. Talu õues käis vilgas töö. Kõik tassisid asju piimaankrutega koormatud vankrile. Vara hommikul on ta linnas ja koorem muutub rahaks. Piim, või, vasikad - paari tunniga saab kõik krabisevaks paberiks ja kõlisevaks hõbedaks. Ja see nõidus kordub kolm ja neli korda nädalas. Vanker sõitis ära ja Tõnu läks koju
Illimar karjus ema järele, kuid keegi ei vastanud ning Illimar hakkas kartma. Ta otsustas siiski ise üles tõusta. Ta ajas endale püksid jalga ja sai isegi traksid üle õlgade, kuid küljel olevaid püksinööpe ta kinni panna ei osanud. Niisiis jooksis Illimar tagant lahtiste pükstega, särk püksist pooleldi väljas, magamistoast ära. Ta vaatas majas ringi ning läks lõpuks õue. Ema istus trepil ja kooris kartuleid. Ta kohendas siis Illimari riideid ning nad viisid sigadele kartulikoori. Nüüd läksid nad tuppa ja ema andis Illimarile süüa. Illimar mõtiskles oma unenäo üle ning küsis siis emalt luba Pleekaeda minna. Enne pleekaeda minekut käis ta veel seasulus ning maja taga suurte takjate metsas. Ta käis ümber maja ja otsustas siis lõpuks ka pleekaeda minna. Pleekaed oli neljakandiline maalapp, mida kahelt küljelt ümritses püstaed, kolmandalt tammikuvõsa ning neljandalt must põld. Illimar imetles selle koha ilu kuid mõtles siis edasi järvele minna
annaabi.ee 
